Linnahall settib
Tagavere dolomiidi õhukused plaadid pudenevad Linnahalli seintelt – Eesti arhitektuuri vaieldamatult mütoloogiliselt elukalt. Madli Kaljuste vaatas seina; okasnahkseid, käsi-ja lülijalgseid, luges vee liikumise miljoneid aastaid. Luges linnahallist kirjutatud lõputöid, kunstiprojekte, arvamusartikleid, vestlusringe. Tähemärke. Jõudis küsimusteni – mida omas maailmas püsivana, mida ajutisena tajume? Kuidas tajume end ja omi tegemisi settivas ja muutuvas ajas? Kas settiv sütitaja on üks mõttetu oksüümoron?