Sellest majast õhkub armastust. Kunstiakadeemia uus hoone Kalamaja serval Tallinnas on väga hoolikalt läbi mõeldud arhitektuuriga ning annab Eesti tuntuima kunstikõrgkooli edasisele tegevusele positiivse tõuke.
Arvo Pärdile pühendatud keskus on laetud paljude erinevate ootustega, mis seab arhitektuurile kõrged nõudmised. Õnnestunud ruum on lisaks konkreetsete võimaluste pakkumisele ka abstraktne masin, vahend mõtlemaks inimese vahekorra üle millegi üldisemaga.
Originaalis valgusküllasest, avarast ja konstruktsiooniilu demonstreerivast masinasaalist kujunes lõpuks kolmetasandiline büroohoone. Irooniline, kuid 21. sajandi kontoritöötaja ootused hea töökeskkonna osas kattuvad eelmise sajandi lihttöölise unistustega – õhk ja päevavalgus. Masinasaali minevik ja olevik on küll koos ühe katuse all, kuid selgepiiriliselt eraldatud.
Küsis Kaja Pae. Arhitektuur: Raivo Kotov, Kaur-Lembit Stöör, Martin Tago, Maia Grimitliht / KOKO Arhitektid Maastikuarhitektuur: Eleriin Tekko / KOKO Arhitektid Sisearhitektuur: Kärt Loopalu, Kadri Kaldam / KOKO Arhitektid Konstruktsioonid: Allar Nõges / Neoprojekt OÜ Tellija: Astri Kinnisvara OÜ Ehitaja: Mapri Ehitus OÜ Kinnistu pindala: 16 309 m2 Hoone netopind: 19 200 m2 Projekt: 2014-2016 Ehitus: 2016-2017 Millised eesmärgid seadsite endale uue
Küsis Kaja Pae Milline oli arendama asudes teie nägemus turust ja kui palju see protsessi käigus muutus? Mil määral lähtusite turu ajaloost, mõtestasite seda piirkondliku identiteedi kandjana? Astri Grupp soetas Kopli 1 kinnistu 2014. a algul. Tallinnas oli 2014. a traditsioonilisi kaubanduskeskuseid väga palju ning turuliidri rolli sellel alal saavutada tundus keeruline. Leidsime, et peaksime pakkuma tarbijatele midagi hoopis teistsugust ja huvitavamat. Turukultuur ja
Olen kindel, et detailplaneeringu menetluses ei oleks me sellist tulemust saavutanud – oluliselt aeganõudvam menetlusprotsess oleks tõenäoliselt tinginud linnaehituslikult „kopsakama” lahenduse, et kompenseerida tulutult vinduva kinnisvara väärtust. Igal juhul oleks olevik saabunud mitu aastat hiljem.
Mulle ei ole silma jäänud, et nostalgitsedes vana Balti jaama turu teemal, oleks palju huvi tuntud, kas endisel turul töötajad ise nautisid selles keskkonnas viibimist?
ERM-i rohkem kui sajast inimesest koosnev kollektiiv otsustas aastal 2006, kui muuseumihoone ehitamiseks korraldatud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võidutööks kuulutati ideelahendus „Mälestuste väli” (Memory Field), et meie ülesanne pole ainult hoone ehitamine, vaid ka XXI sajandi ERM-i mõtestamine. Seega ootas meid projekt, mis oli suurem iga üksiku inimese meeldimise ja mittemeeldimise tasandist. Projekt, mis meile oli antud ajaloolise ja elus kordumatu võimalusena.
Intervjueeris Sille Pihlak Nüüd, mil lihvimata teemantist on saanud pilkupüüdev (arhitektuuriline) kalliskivi, on aeg uurida, millise peentöötluse abil tulemus saavutati. Projekti üle arutades lähtume kolmest üldisest märksõnast: sõnavara ehk hoone põhiterminite määratlemine, linlikkus ehk hoone kontekst väikeses ja suures plaanis ning sisemus – interjöörist majasiseste suheteni. Kasutate oma loengutes sageli väljendit „arhitektuuri arheoloogia“. Kas see väljendab Teie jaoks muuseumi olemust või kuidas seda mõista?
Intervjuu Tomomi Hayashi ja Hanno Grossschmidtiga Küsis Katrin Koov Kõigepealt meeldetuletuseks – kuidas ja millal te projektiga liitusite? Tomo: Autorid käisid pärast võistluse võitmist väga tihedalt Eestis oma eskiisi näitamas, aga esimese aasta jooksul ei tekkinud tellijal nende suhtes kindlust ja samuti arhitektid ise nägid, et ei saa kohaliku partnerita hakkama. See oli vist 2007. aasta lõpus, kui Villem Tomiste kutsus mind ühte vanalinna
