ERM. Maastikuarhitektuur

Küsis: Katrin Koov Kuidas te projektiga liitusite? Karin: Tutvusin DGT-ga oma magistritöö kirjutamise ajal, mis langes kokku arhitektuurivõistluse perioodiga. Kuna töö käsitles Raadit, tundus igati loogiline teha võitnud arhitektidega intervjuu. Vahetult pärast võitu olid asjalood veel segased ja puudus täpsem pilt, kuidas protsess edasi läheb. Seega oli palju stiihiat – näiteks käisin mõnel koosolekul tõlgiks kaasas ja püüdsime ühiselt aru saada, mis on järgmised

ERM. Sisearhitektuur

Pille Lausmäe, sisearhitekt Küsis Katrin Koov. Olen aru saanud, et projekteerimise ajal oli muuseumi sisu jagatud eri tsoonideks, millel igaühel oma vastutaja. Kuidas olid teil ülesanded jagatud?  Nii nagu Kumu, nii ka ERM-i puhul oli arhitektidel selge soov kaasa rääkida ja olla otsustav pool siseviimistluse ja siseruumi detailide osas. Piiri taga tegutsevatele arhitektidele on isegi raske selgitada Eestis välja kujunenud usaldust ja tööjaotust arhitekti

ERM. Püsiekspositsioon

Intervjuu püsiekspositsiooni arhitektidega Teie meeskonna liige, kunstnik Margus Tamm kirjutas kaks suve tagasi siinsamas Majas, et mõte ehitada 21. sajandil mistahes rahva muuseumi on pehmelt öeldes „huvitav” – see oli normaalne tegevus sada aastat tagasi. Ometi võtsite 2009. aastal vastu väljakutse kavandada muuseumihoone keskne ekspositsioon ja võitsite konkursi. Mis teid selle ülesande juures intrigeeris? Meid on alati paelunud väljakutsed, iseäranis mineviku ja tuleviku vahel.

Eesti Saatkond Londonis

Soomaastik linnupuuris Ann Alari Isiklikus võtmes on Eesti saatkond Londonis minu jaoks täiesti erandlik. Aadressil 18 Chepstow Villas hakati tegutsema juba noil kaugetel aegadel, mil Eesti Instituut tegeles riigi taasiseseisvumisel tekkinud kiireloomulise ülesandega avada saatkonnad Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Hoone, kus praegugi asub Eesti Maja, ei vastanud pea ühelegi tänapäeva saatkonnale esitatud nõudele, ometi saadi seal võimalus viivitamatult tegutsema asuda, mis oligi toona kõige tähtsam.

Eesti KODA Maailma Arhitektuurifestivalil

Ülar Mark ja Mairi Hüüdma 16.–18. novembril toimus Berliinis World Architecture Festival (WAF), kus „KODA Walking Concrete” 26,2 m² liigutatav maja oli üks kümnest kogu maailmast valitud Small Project Prize’i kategooria finalistist.  WAF näitas, et arhitektid on väga tugevalt hakanud arvestama sotsiaalse aspektiga – olulised on töökohad, tervis, samuti sisekliima majas, CO2, energiasäästlikkus, elukeskkond laiemalt. Hea ja huvitav disain on elementaarne standard, aga lisaks peab olema

Carl-Dag Lige: Eesti Rahva Muuseumi arhitektuuri modernsus

Järgnev on katse mõelda Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurist kui protsessist. Artiklis on tähelepanu koondatud mitte niivõrd sellele, mis ERM-i arhitektuur on, kuivõrd sellele, mida see teeb. Seejuures pole fookuses mitte üksikkasutaja kogemus, vaid Eesti ajalugu. Niisiis küsigem, mida teeb ERM-i arhitektuur Eesti ajalooga?

Maria Hansar: milleks meile üldse Kultuurikatel?

Arhitektuur: Siiri Vallner, Indrek Peil, väliruum Katrin Koov (Kavakava). Meeskond: Kadri Klementi, Andro Mänd, Sten Mark MändmaaSisearhitektuur: Siiri Vallner, Indrek Peil (Kavakava) ja Tarmo Piirmets,Raul Tiitus (Pink)Konstruktsioonid: Matis Teeäär (Neoprojekt)Tellija: Tallinna Kultuuriväärtuste AmetKinnistu pindala: 8409m2Hoone netopind: 10300 m2Projekt: 2010-2011Valmis: esimene etapp 2015 Kõikjal Euroopas leidub vanu tehasehooneid, mis tänu kultuurile on saanud uue hingamise. Tühjad, sageli ülisuured ruumid lausa kutsuvad kunstnikke. Kultuuritehastele pandi alus