Küsis: Katrin Koov Kuidas te projektiga liitusite? Karin: Tutvusin DGT-ga oma magistritöö kirjutamise ajal, mis langes kokku arhitektuurivõistluse perioodiga. Kuna töö käsitles Raadit, tundus igati loogiline teha võitnud arhitektidega intervjuu. Vahetult pärast võitu olid asjalood veel segased ja puudus täpsem pilt, kuidas protsess edasi läheb. Seega oli palju stiihiat – näiteks käisin mõnel koosolekul tõlgiks kaasas ja püüdsime ühiselt aru saada, mis on järgmised

Pille Lausmäe, sisearhitekt Küsis Katrin Koov. Olen aru saanud, et projekteerimise ajal oli muuseumi sisu jagatud eri tsoonideks, millel igaühel oma vastutaja. Kuidas olid teil ülesanded jagatud?  Nii nagu Kumu, nii ka ERM-i puhul oli arhitektidel selge soov kaasa rääkida ja olla otsustav pool siseviimistluse ja siseruumi detailide osas. Piiri taga tegutsevatele arhitektidele on isegi raske selgitada Eestis välja kujunenud usaldust ja tööjaotust arhitekti

Intervjuu püsiekspositsiooni arhitektidega Teie meeskonna liige, kunstnik Margus Tamm kirjutas kaks suve tagasi siinsamas Majas, et mõte ehitada 21. sajandil mistahes rahva muuseumi on pehmelt öeldes „huvitav” – see oli normaalne tegevus sada aastat tagasi. Ometi võtsite 2009. aastal vastu väljakutse kavandada muuseumihoone keskne ekspositsioon ja võitsite konkursi. Mis teid selle ülesande juures intrigeeris? Meid on alati paelunud väljakutsed, iseäranis mineviku ja tuleviku vahel.

Soomaastik linnupuuris Ann Alari Isiklikus võtmes on Eesti saatkond Londonis minu jaoks täiesti erandlik. Aadressil 18 Chepstow Villas hakati tegutsema juba noil kaugetel aegadel, mil Eesti Instituut tegeles riigi taasiseseisvumisel tekkinud kiireloomulise ülesandega avada saatkonnad Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Hoone, kus praegugi asub Eesti Maja, ei vastanud pea ühelegi tänapäeva saatkonnale esitatud nõudele, ometi saadi seal võimalus viivitamatult tegutsema asuda, mis oligi toona kõige tähtsam.

Ülar Mark ja Mairi Hüüdma 16.–18. novembril toimus Berliinis World Architecture Festival (WAF), kus „KODA Walking Concrete” 26,2 m² liigutatav maja oli üks kümnest kogu maailmast valitud Small Project Prize’i kategooria finalistist.  WAF näitas, et arhitektid on väga tugevalt hakanud arvestama sotsiaalse aspektiga – olulised on töökohad, tervis, samuti sisekliima majas, CO2, energiasäästlikkus, elukeskkond laiemalt. Hea ja huvitav disain on elementaarne standard, aga lisaks peab olema