Põhjalik eeltöö Suure-Jaani tervisekeskuse asukohavalikuga, kohaliku omavalitsuse mõistlikud otsused ning hulga avalike funktsioonide koondamine on loonud eeldused väga hea arhitektuuri ja tulevase Suure-Jaani keskuse sünniks.
Kogukonnamajaks kui elustiilinäiteks võib põhimõtteliselt kujuneda iga kortermaja, mille inimkoosseis sobib omavahel sedavõrd, et majas tekib lisaks praktilisele vajadusele koos käia (ühistu) ka vabal tahtel kokkutulemine.
Fotografiska ilmus justkui eikusagilt, initsiatiiv tuli n-ö kaasaegse kunsti valdkonna kõrvalt, Rain Tamme, Maarja Loorentsi, Margit Aasmäe ja Peeter Piheli omaalgatuse ja erakapitali toel. Eks „saladus kui strateegia“ ka, aga siinse väikese ja üsna prekaarselt toimetava välja mõttes oli see ikkagi tõeline vau. Ja tekkida veel kohe nõnda valmiskujul, totaalselt ja korraga! See tutikas, pakendist välja võetud kaunisasi on alles kulumisjälgedeta ning veri, higi ja pisarad – kui neid selle Stockholmist pärit UFO maandamise juures ka kulus, välja ei paista.
Siin me seisame, planeeringu järgi „lihtsa ja asjaliku“ tehasehoone ees ja ajame projekteerijaga juttu: „Rapsikuivati ja -hoidlate juures pole arhitektil eriti midagi teha. Insenerid teevad põhiskeemid valmis, arhitektil on vaja mõelda majale vaid seinad ümber. Kogu kompleksi on põhimõtteliselt võimalik juhtida ka mobiiltelefonist.“
Kuidas me siia jõudsime?
Kas identiteedi muutuse põhjustas autor arhitektuuri kaudu või tellija hoone kasutusprogrammi kaudu? Mida näitab selline juhtum meie surmakultuuri ja sellega seotud arhitektuuri arengu kohta?
Käesoleva projekti arhitektuurseks kirjelduseks on kõige mõttekam vaadelda asutust kui materjalide voo, akumulatsiooni ja taaskasutusena. Säärane hajutatud või isegi autorluseta ning eelkõige materiaalne vaatepunkt pakub mõtteainet hoopis ruumilise esteetika üle, mis nähtavalt ja kogetavalt pakub meeleliselt ja kehaliselt vabastavat meeleolu.
On tavapärane, et kui eemaldutakse inkubaatorilaadsete tüüpprojektide ehituse ideest, säilib eramu projekteerimisel autori omapära. See, et 1965. aastal kehtinud riigikorra nüansid ei arvestanud individuaalelamute projekteerimisel autorlusega, oli üks põhjustest, miks levisid tüüperamud ja looming oli varjus.
Ühel hetkel, kui elu oli otsas ja kõik oli metsas, leidsin end tummade seinte vahelt mõtlemas: mis siis, kui need seinad vastaksid mulle lohutavas ja julgustavas keeles. Sest seda, mis vajas rääkimist, võis tunnistada parema puudumisel ainult seinale. Ja seda, mida oleks kuulda võtnud, poleks saanud öelda ükski inimkeel.
Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst”?
Narva kolledži uus hoone on enesest teadlik arhitektuur, mis kehastab kultuuri elujõudu – mõistatuslikkust, julgust ja avatust.
