ARHITEKTUUR
Karen Jagodin vestles kahe arhitekt-sisearhitekt tandemiga, kelle jaoks on ühiste objektide tegemine saanud eelistatud loominguvormiks: Kalle Vellevoog ja Tiiu Truus ning Mihkel Tüür, Ott Kadarik ja Kadri Tamme.
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.
Sel viimasel Riia-reisil hakkas mulle lõunanaabrite pealinna muidu üsna kaootilises linnapildis silma hingestatud maastikuarhitektuur. Lähemal uurimisel selgus, et see kõik on tulnud ühest büroost: maastikuarhitektuuriateljeest ALPS, mille loojad on Helēna Gūtmane, Mark Geldof ja Ilze Rukšāne.
Kuidas sündis puitarhitektuuri maamärk – Eesti suurim avalik puithoone? Kultuurkapitali aastapreemia pälvinud Sisekaitseakadeemia õppekeskuse näol on teoks saanud justkui rem-koolhaasilik ülekülluse kultuur – hoone kätkeb pragmaatilistel põhjustel kirevat kogumit funktsioone. Majas kohtuvad tänapäeva arhitektuuri proovikivid: keskkonna- ja kontekstitundlikkus, ohutus, tootmine, materjalikasutus ja energiatõhusus. Ometi seab valminud õppekeskus need peaaegu alkeemilisel viisil suhtesse ning tulemuseks on sotsiaalne ja Narva konteksti tabavalt rikastav ruum: arhitektuur selle parimas ja mitmekülgseimas tähenduses.
Loovust peetakse 21. sajandil üheks olulisimaks omaduseks. Millistes ruumides laotakse loova isiksuse nurgakivid? Madli Maruste vaatleb Pärnu Raja lasteaia sise- ja välismaastikke.
Hoone võib öelda omaenda sõnu, rääkida omas keeles oma asjast, hoolimata sellest, mida ütleb ümbritsev süsteem. Ja nõnda võib hoone olla ka üsna vaikne, meeldival viisil. Rahulik ja pealetükkimatu. Kamari veelauapargi hoonest.
Iga avalik võistlus ja projekt kannab endas potentsiaali ja vastutust teha midagi ära ka projekteeritava hoone keskkonna heaks. Pandeemia ajal inimeste liikumisele seatud piirangute tõttu puudub Saue vallamajja sisenemisel muidu avalikes hoonetes nii tavapärane anonüümse külastaja tunne. Sisenemine on isikustatud. Vallakeskuse uus hoone on seejuures nii kodune, et seal käiakse ringi sokkides või sussides. Välisjalanõude eemaldamise nõue ei paista tulenevat hirmust rikkuda uus vaipkate, vaid on töötajate mugavusest ajendatud kokkulepe – võim hoone üle on kasutajal ja mitte vastupidi.
Lodjakoja hooned ei taha märkamatuks taanduda ega süütult sillerdades silma paitada, nende agenda on märksa laiem: seista loominguliste väärtuste eest ka pärast praktiliste küsimuste rägastikule vastamist.
Inimesi esmatähtsustav visioon näitab, kuidas kasutada digitehnoloogiaid linnajuhtimises nii, et inimeste õigused ja tehnoloogia edeneksid harmooniliselt. Tulevikuvaade sündis Põhjamaade mõttekoja Demos Helsinki ning nelja suurima Soome linna (Helsinki, Espoo, Tampere ja Vantaa) koostöö tulemusena.
