MÕTLUS
Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.
Inimmõtlemise ja masinmõtlemise tõlkimine arhitektuurses loomeprotsessis ei saa olla ühene, nende vahendamine eeldab, et arhitekt küsiks töö käigus aina uuesti:„Mis põhjusel?“ ja „Mille jaoks?“.
Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst"?
Urmo Metsa raamatut „Võimalikud majad“ võib lugeda kahel viisil: kontseptuaalsel ja realistlikul. Realistlik lugemisviis on vastand kontseptuaalsele lugemisviisile selles mõttes, et eesmärgiks pole mitte vastu võtta konkreetne idee, vaid – vastupidi – leida end läbi teksti kujutletavast keskkonnast, kus mistahes reegli- ja harjumuspärased protsessid ei toimi.
Kas arhitektuuri hämarale osale – sellele, millest on lihtsam mitte rääkida, kuid millel võib olla võime kõnetada kõige erinevamaid vaatajaid – saab kõrvale seada jälgitavad arutluskäigud?
Londonis resideeruvad fotograafid uurivad Balti riikide muutuvat pinnast ning näitavad, kuidas tööstus ja transport maastikku kujundavad. Fotoessee.
