Kuidas planeerida ja kujundada linna ja avalikku ruumi olukorras, kui igal erakrundi omanikul on oma huvi ja igal asutusel või ettevõttel oma vajadused?
Uued võimalused – puidutootjate kõrgtehnoloogiline sisseseade, arvutuslikud vahendid materjali optimeerimisel ja konstruktsiooni arvutustel (näiteks algoritmiline modelleerimine, andmepõhine eel-simuleerimine) ning ennekõike oskus luua disainistrateegiaid uute ruumikvaliteetide saavutamiseks, võimaldavad värsket tektoonikat, mis saab tänu andmekesksusele olla erilahenduslik ja erinäoline.
Tartusse koondunud maastikuarhitektide kolmik esindab uut isepäist põlvkonda, kes usaldavad looduse iseorganiseerumise võimet ja lubavad, et nende koostöö kestab, kuni kogu Eesti on kaetud kvaliteetse avaliku võsaga.
Intervjueeris Katrin Koov.
Toomas Paaver tunnistab, et mõne teema lahendamine ruumilises planeerimises võibki tunduda võimatu, kuid see võimatus ongi temas alati huvi tekitanud. Toomase mõtlemist iseloomustab ruumiline struktueeritus, võime leida keerulistes seostes põhjuslikkus, mis annab ta mõtlemisele ja argumentatsioonile erilise haarde. Kas olekski võimalik nii mitmekülgse teemaga, nagu toimiv ühisruum, teisiti tegeleda?
Intervjueeris Kaja Pae.
Eesti Rahva Muuseumi oma kodu sai valmis tänu kolmele lihtsale alustalale: usk, usaldus ja koostöö. ERM-i rohkem kui sajast inimesest koosnev kollektiiv otsustas aastal 2006, et meie ülesanne pole ainult hoone ehitamine, vaid ka XXI sajandi ERM-i mõtestamine. Seega ootas meid projekt, mis oli suurem iga üksiku inimese meeldimise ja mittemeeldimise tasandist. Projekt, mis meile oli antud ajaloolise ja elus kordumatu võimalusena.
Nüüd, mil lihvimata teemantist on saanud pilkupüüdev (arhitektuuriline) kalliskivi, on aeg uurida, millise peentöötluse abil tulemus saavutati. Projekti üle arutades lähtume kolmest üldisest märksõnast: sõnavara ehk hoone põhiterminite määratlemine, linlikkus ehk hoone kontekst väikeses ja suures plaanis ning sisemus – interjöörist majasiseste suheteni.
Kujutan ette, kuidas Londoni mustas taksos saabunu tõttab traditsioonilisest trepist üles, teeb peatuse maja kohta ootamatult avaras garderoobis, märkab ehk mittepealetükkivaid maastikufotosid, mis on visiooniks tuunitutena seintel, ka kõrvalruumi kardinatel. Astub ehk sisse ninapuuderdamisruumi, kus teda üllatab linnulaul. Jah, muusika ja meeldivad aroomid poleks teda kui kogenud londonlast üllatanudki. Ent linnulaul viktoriaanliku maja tänapäevases tualettruumis? Ometi langeb see nii hästi kokku siinsetes majades kunagi elanud inimeste kohta öelduga, et nad elasid kui linnud puuris, liikusid oma suhteliselt kitsastes, ent kõrgetes majades nagu linnud puuris, ikka üles-alla lennates.
Siiri Vallner on suure töövõimega, keskkonna suhtes tundlik ja tähelepanelik arhitekt, kelle töid iseloomustab lisaks ratsionaalsus ja konteptsuaalsus. Koos oma meeskonnaga on ta praegu kujundamas nii Tallinna peatänavat kui ka mereäärse linnaruumi visiooni, mis on viimase aja olulisemaid linnaplaneerimisalaseid ettevõtmisi.
Tartu praegust ruumiloomet uuriv arhitektuurinäitus „Kes loob linna?” on põnev katse välja selgitada põhilised osalised ning nende käsutada olevad „linna loovad” vahendid. Igale osalisele ‒ kodanikuaktivistidele, arendajatele (sh Tartu Ülikoolile), linnavõimule ja ka kaasaegsele visuaal- ja tekstikunstile ‒ on pühendatud oma saal.
