Elo Kiivet vaatab tagasi 2006–2007 Tartus Tulbi ja Veeriku tänavate vahelisel alal Pluss Arhitektide projekti järgi valminud elamukvartalile, mis illustreerib oma ajastu eesrindliku näitena hästi seda, et omavalitsused olid saanud tugevamaks ja arhitektuurivõistluse kasutamine muudetud Tartu linnavalitsuses linnaplaneerimise osaks.
Üks sõpruskond Vilniuses tuli kokku ja omandas Nõukogude-aegse tehasehoone ülemise korruse. Hiljem arendasid nad selle ühistegevuslikult oma kodudeks. Arhitekt Mantas Peteraitis usub, et arvestatavat osa eluasemetest meie linnades tuleks luua just sellisel viisil, sest see ei parandaks mitte üksnes arhitektuuri kvaliteeti, vaid ka inimeste üldisemat elukvaliteeti. Laura Linsi uurib, kuidas see projekt sündis ning kas selle arhitektuurilahendus joonistub välja Vilniuse ülejäänud elamuarendustest.
Viimasel aastakümnel on mitmes Euroopa riigis, eesotsas Saksamaa, Šveitsi ja Suurbritanniaga, hoo sisse saanud mittetulunduslike eluasemete arendused. Kas kooperatiivne arendamine ja omandivorm võiks hästi mõjuda ka Eesti eluasemefondile? Sellega kaasnevatest ruumilistest võimalustest, sh uutest põnevatest ja paindlikest tüpoloogiatest, kirjutavad Eneli Kleemann ja Helena Rummo. Juhtumiuuringutena vaatlevad nad Mehr als Wohneni kvartalit Zürichis ja La Borda kooperatiivi Barcelonas.
Eluasemepoliitika puhul räägime millestki, mis on meile kõigile kallis ja südamelähedane – meie igaühe kodust. Käes on õige hetk revisjoniks ja vaatamaks, kuhu oleme praeguseks jõudnud ja mis on olnud peamised puudused ja takistused, aga ka kasutamata võimalused eluasemevaldkonna arendamisel taasiseseisvunud Eestis. Kirjutab Veronika Valk-Siska
Miks ei võiks meil selle asemel, et elame üheainsas paigas, üritades oma elu sinna koondada, olla üle Pariisi laiali puistatuna viis või kuus tuba? Ma läheksin magama Denfert’is, kirjutaksin Voltaire’i väljakul, kuulaksin muusikat Clichy väljakul, armatseksin Poterne de Peupliers’s, einestaksin Tombe–Issore’i tänaval, loeksin Monceau’ pargi lähistel jne.
Vananemine on siiski ka miski, milleks enamik inimesi vähem või rohkem teadvustatult valmistub, kõige harilikumas ning riiklikult soositud vormis raha pensionifondi kogudes. Kas avame Pandora laeka, kui küsime, kuidas ja kas mõjutavad need kõige levinumad investeerimisfondid keskkonna ja ühiskonna arenguid praegu ja lähitulevikus?
Hoone kasutusea täitumine ei tähenda, et hoone on end ammendanud, kirjutavad Simo Ilomets ja Anni Martin. Eesti vananeva elamufondi renoveerimises ja ehitusmaterjalide taaskasutamises näevad nad nii tehnilist kui ka loomingulist väljakutset, kus arhitektide osalus on hädavajalik. Hoonete, eriti masselamute renoveerimine on kompleksne probleem, mille targalt lahendamine loob nii kliimasõbralikuma kui ka tervislikuma ja mõnusama elukeskkonna. Loosunglikult kõlades — pigem kasvagu puu kui majandus. Hoonete kande- ja piirdetarindid võimaldavad neid hooneid pärast tervikrenoveerimist veel kaua kasutada.
Taristu on oma olemuselt ruumiline, kuid milline roll on arhitektuuril ja arhitektidel selles läbipõimunud võrgustike võsas? Ootame kuni 200-sõnalisi ettepanekuid kaastöödeks.
Näoga maa ja mere poole olevatest väikesadamatest kirjutab arhitekt Indrek Allmann.
Sellest, kuidas selged piirid suuri ideid inspireerivad.
Süveneva kliimakriisi ja kahanevate ressursside tingimustes arhitektuuristrateegiad otsides on tähelepanu keskpunkti tõusnud rahvaarhitektuur. Peamiseks põhjuseks on selle passiivne vastavus kohalikule ilmastikule ning võime rakendada „eestleitut“ – seda mitte üksnes loodusvarade ja ehitusmaterjalide, aga ka saadaolevate meistrite ja kohalike kogukondade oskuste tähenduses.
Ateljé Ö lähtub arhitektuuri luues materjalidest nende puhtal kujul, ehituslikest põhimõtetest, kontekstuaalselt olemasolevast ning lihtsaimates ideedes komplekssuse leidmisest. Kirjutavad Joel Winsnes ja Mats Wahlström Walter
Toimetaja Valik
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Enam loetud
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Kuidas toetada inimese heaolu ja vaimseid protsesse tõenduspõhise disainiga? Arutleme selle üle Tartu Ülikooli Delta keskuse õppe- ja teadushoone ning Tallinna Ülikooli Vita loomemaja näitel.
Globaalses mastaabis on mitmeid küsimusi, mis ähvardavad revolutsioonifaasi jõuda: tehnoloogiline murrang, rohepööre, muutused ühiskonnas. Kõige õhus oleva taustal ei tohiks arhitektid unustada oma tunnetust ärksana hoida ning uue ja parema maailma järele küsida. Kuidas sillutada teed parema homse poole?
Originaalis valgusküllasest, avarast ja konstruktsiooniilu demonstreerivast masinasaalist kujunes lõpuks kolmetasandiline büroohoone. Irooniline, kuid 21. sajandi kontoritöötaja ootused hea töökeskkonna osas kattuvad eelmise sajandi lihttöölise unistustega – õhk ja päevavalgus. Masinasaali minevik ja olevik on küll koos ühe katuse all, kuid selgepiiriliselt eraldatud.
Pärast Rotermanni ja Telliskivi pika vinnaga sündinud ning teatavate mööndustega edulugusid pöördusid ruumiteemadest huvituvate, aga ka lihtsalt head ruumi ihalevate linlaste ootust täis pilgud Noblessneri poole, mis oli määratud saama üheks teetähiseks Tallinna vaevarikkal teel merele avanemisel. Kuigi mitte kaugeltki valmis, saab vilka elu- ja kultuuritegevusega kvartali kohta teha siiski juba vahekokkuvõtteid. Sealjuures võib täheldada teatavate ruumilis-sotsiaalsete arengumustrite süvenemist Eesti kinnisvaramaastikul.
Maja 2020.a. talvenumber on ilmunud!
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
