Triin Ojari. Veel üks muuseum, palun!

Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.

Kevad 2022: Tallinna avamine merele

Kevadnumbris vaatleme,
kuidas on arenenud Tallinna
mereäärsed arendused. Valmib Kalaranna asum, ilmet võtab Noblessneri sadamalinnak.
Ühtlasi möödub 20 aastat päevast, kui kinnitati Eesti ühe arhitektuurselt ambitsioonikaima keskkonna ehk Rotermanni kvartali taassünnile aluse pannud tsoneerimiskava, ning algust on tehtud kvartali viimase hoone, Roseni maja ehitusega. 
Need on Tallinnas kõige rohkem tähelepanu saanud merega seonduvad piirkonnad. Mida on neist õppida Põhja-Tallinna arendamisel, mis kasvab elanike arvult Tartu suuruseks linnaks?

Talv 2022: evolutsioon või revolutsioon?

(R)evolutsioon 〉Jaak Tomberg, Urmo Mets, Kaja Pae JOHAN TALI. Nüüd saab meid päästa ainult linn 〉Intervjueeris Joonas Hellerma Visiooniloome 〉Kaja Pae Tallinna uus kruiisiterminal 〉Tuomas Silvennoinen Lihttehnoloogiline laud 〉Hannes Praks Zerotopia 〉Kalev Rajangu Sahtliprojektid  Parasiidid inimteadvuse pragudes 〉Madli Maruste Hundipea visioon 〉 Indrek Allmann Kuidas ikkagi elada? 〉Kaja Pae Oaas kui unistamise peegel 〉Siim Tanel Tõnisson   (R)EVOLUTSIOON Revolutsiooniks

Triin Ojari. Veel üks muuseum, palun!

Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.

Ingrid Ruudi. Kohanemine: Eesti arhitektid üleminekuaja tuultes

1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995. 

PERSOON

Ralf Lõoke: ruumikvaliteedist, mida Excel küsida ei oska

Ralf Lõoke, Salto arhitektuuribüroo üks asutajaid, on ilmselt üks viimase viieteistkümne aasta Eesti edukamaid arhitekte. Salto tegutsemishaare on olnud muljetavaldavalt lai, ulatudes suurtest avalikest hoonetest, kortermajadest ja eramutest ühiskonnakriitiliste näituseprojektide ja linnainstallatsioonideni. Kõiki neid projekte ühendab kontekstitundlikkus ning dialoog nii krundi maastiku ja laiema linnaruumilise keskkonnaga kui ka ruumiloomet mõjutavate ühiskondlike ja ajalooliste oludega. Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.

Märkamata jäänud arhitektuuri esiletõstmine – intervjuu Emil Urbeli, Mart Kalmu ja Kristel Ausinguga Perekond Kreisi fondist

Perekond Kreisi fond on esimene Eestis elava perekonna poolt loodud arhitektuuri toetav fond, mille asutas 2012. a. Heljo Kreis, kes on varalahkunud arhitektide Hanno ja Erki Kreisi ema. Preemia eesmärk on väärtustada Eesti arhitektuuris peavoolust kõrvale jäänud huviäratavaid ilminguid, alternatiivseid praktikaid ja mitmekülgseid loojaid.
Küsis Merle Karro-Kalberg.

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

RUUMILOOME

Ingrid Ruudi. Kohanemine: Eesti arhitektid üleminekuaja tuultes

1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995. 

Triin Ojari. Veel üks muuseum, palun!

Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.

Leonard Ma: pikas perspektiivis oleme nagunii surnud

Linnast mõeldes jääb alati midagi tabamatuks. Kui mõtleme linnast, meenuvad ehk sealsed monumendid ja vaatamisväärsused, Eiffeli torn Pariisis, Central Park New Yorgis, vanalinn Tallinnas. Linnast mõeldes võime ette kujutada sealseid elanikke. Igapäevaseid olukordi, kus nad elavad ja töötavad, linnaelu õrna suminat. Linnadel on võime muutuda, ent siiski ka uute teede, hoonete ja inimeste lisandudes oma selgesti eristuv terviklikkus säilitada – eksistentsiaalsed protsessid ja füüsiline avaldumine on põimunud. Linnaplaneerijate, arhitektide ja disainerite töös heidab end linna tabamatuse tume vari paratamatult igale ettevõtmisele. Linna muutmine on Sisyphose ülesande mõõtu, igast kujunduselemendist ja sekkumisest saab osa linna lõputust valmimisloost.

(LINNA)MAASTIK

Kommunismiohvrite memoriaal

Leonhard Lapin: kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel

Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis, Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.

Maria Pukk: liiguta mind

Mõjusa vormikeelega lummuslik väljak köidab tähelepanu, haarab mängu ja uurib kasutaja valmisolekut ruumiloomes osaleda. Võru keskväljaku lahendus erineb teistest EV100 „Hea avaliku ruumi“ programmi väljakutest mustvalge värvigamma ja jõulise geomeetria poolest. Võrudele, kaartele ja ratastele on üles ehitatud kogu linnaliste elementide süsteem.

Leonard Ma: tänavad ja väljakud

Rapla keskväljaku projekti teeb huvitavaks suurejooneline võte – mida võib kergesti pidada ka ebamoodsaks – rõhutada joontevälja geomeetriat mänguliste pinnamoonutustega. Keskväljaku linlik ambitsioon tuleb teiste EV100 projektide hulgast ehk kõige paremini esile, luues range geomeetria, mis aitab korrastada ka tulevikuarendusi.

INTERJÖÖR

Kadri Roosi: köetud pühapaik

Raamatukogu-vallamajaks ümberehitatud endine Kulla leerimaja on lisaks mitmete avaliku suunitlusega funktsioonide koondamisele ka värav kohalikku keskkonda.

VÕISTLUS

Foto: Maa-amet

Andres Sevtsuk: Tallinna Vanasadama struktuurplaani võistlus

Vanasadama ruumilise planeerimise kolmeosaline kutsutud konkurss. Võistlejatelt oodati lahendusi, mis lubaks suure osa Tallinna Sadamale kuuluvast maast tulevikus linnalikult välja arendada. Lähtudes Tallinna Sadama kui riigiettevõtte mandaadist kaitsta avalikkuse huve, tuli osalejatel ette näha, kuidas sadamaala tulevane hoonestus ja avalikud ruumid külgneva kesklinna, Põhja-Tallinna ja Kadrioru piirkonnaga kõige paremini siduda.

NUTIKAS

Edith Wouters: uurimisretked Eesti maapiirkondades: kuidas muuta külad nutikaks?

Belgia arhitekt Edith Wouters veetis kaks nädalat kunstiresidentuuris MAAJAAM Otepääl Neeruti külas ja mõtiskles selle üle, milline võiks olla külade soovitav tulevik maapiirkondades. 2019. aasta avatud talude päeval 20.–21. juulil pani ta Neeruti külas Ojaveeres püsti nutika küla kontori Nutiküla Stuudio, milles osalesid nii külaelanikud, kohalikud huvilised kui ka eksperdid.

Siim Tuksam: ruum ja digireaalsus

2019.a. Tallinna Arhitektuuribiennaali raames Eesti Kunstiakadeemias toimunud kõrgtasemeline konverents käsitles digitaalsuse mõju arhitektuuriloomele, tootmisprotsessidele ja ühiskonnakorraldusele.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?

FOTOESSEE

KÕIK NUMBRID ALATES 2017