Hannes Aava subjektiivsed nopped Baltikumi viimase 30 aasta ruumiloome kogemustest.
Francisco Martínezi ja Joosep Kivimäe inventuur Eesti piirilinna Narva ruumiobjektidest.
„Võõraste“ sümbolite eemaldamine pakub vaid näilist lahendust, kuna dissonantse pärandiga seostuvad dissonantsed teemad – keeruline ja vastuoluline minevik, konfliktsed ajalootõlgendused jne – vajaksid hoopis laiapõhjalisemat läbitöötamist.
Hans Alla kirjutab Rüütelkonna hoone interjööri huvitavatest nüanssidest.
Arhitekt Toms Kokins uurib rahvusvahelise metsatööstuse mõju Baltimaade kultuurmaastikele.
Vilniusesse ja Tallinnasse rajati uued laululavad 1960. aasta laulupidudeks, kusjuures Vilniusesse eestlaste laululava mugandatud koopia. Lätlaste vanem, 1955. aastal stalinistlikus võtmes rajatud laulukaar oli piisavalt väike ja väeti, et 21. sajandi alguses tekkis vajadus see välja vahetada suurema, võimsama ja nüüdisaegsema vastu.
Baltikum kui identiteediraasuke paistab veidi nagu taskusse unustatud kurioosum, mille teatud intervalli tagant taas avastame. Küsisime tervelt hulgalt Eesti, Läti ja Leedu arhitektidelt, arhitektuuribüroodelt ja teist sorti ruumipraktikutelt: mis on teie lemmik ruum, ruumiline olukord või tunnusjoon, mis näib omane just Baltimaadele (või ühele neist).
Vilniuse kaasaegse kunsti keskusest kirjutab Andrius Ropolas.
Balti riikide ja Venemaa (nagu ka selle lahutamatu liitlase Valgevene) vahelise piiri kindlustamisel on piirialade maastikule suur mõju.
MAJA 2025.a. artiklipreemia pälvis artikkel „Sõnumeid inimloodud kiviplatoolt“, mille autor on Roland Reemaa. Nominendid ja laureaadi valis žürii Jürgen Einpaul.
Mis on arhitekti töö, mis on selle tulemus? Arhitekti rolli tajutakse tihti enama kui projekteerimislepingu täitmisena: arhitektidelt eeldatakse kaasa löömist ja panustamist ühiskondlikku kultuuri- ja väärtusruumi – midagi, mis on üldiselt lepingutes määratlemata. Mille peale kulub tegelikult arhitekti tööaeg ja kui palju see maksab?
Selleks et toimuks kultuuriline nihe sellise materjali- ja energiakasutuse poole, mis võtaks arvesse planeedi taluvuspiire, tuleb ümber hinnata aluseeldused selle kohta, kuidas hooned ümbritseva maailmaga suhestuvad.
Toimetaja Valik
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Enam loetud
DGT arhitektid olid töötanud varem suurtes büroodes ja nende suhtumine oli algul selline, et nad tulevad siia ja ütlevad, kuidas asju peab tegema. Aga esiteks on siin teine kliima, teiseks teised seadused ja kolmandaks teistsugused suhted ehituse valdkonnas. Prantsusmaal on arhitekt alati peatöövõtja, aga siin tuli käituda vastavalt riigihangete seadusele. Arhitekti positsioon meeskonnas on teistsugune. Lisaks oli esindushoonele hankega valitud kõige odavam eriosade projekteerija, mis omakorda tekitas probleeme.
Fotografiska ilmus justkui eikusagilt, initsiatiiv tuli n-ö kaasaegse kunsti valdkonna kõrvalt, Rain Tamme, Maarja Loorentsi, Margit Aasmäe ja Peeter Piheli omaalgatuse ja erakapitali toel. Eks „saladus kui strateegia“ ka, aga siinse väikese ja üsna prekaarselt toimetava välja mõttes oli see ikkagi tõeline vau. Ja tekkida veel kohe nõnda valmiskujul, totaalselt ja korraga! See tutikas, pakendist välja võetud kaunisasi on alles kulumisjälgedeta ning veri, higi ja pisarad – kui neid selle Stockholmist pärit UFO maandamise juures ka kulus, välja ei paista.
Eesti paekivi asjatundja, geoloog Helle Perens kutsub lugejaid rännakule läbi erisuguste Eesti paekivikihtide ja tutvustab materjalide läbi aja muutunud käsitlusvõimalusi. Selgitused eri kivide - pae, dolomiidi ja mergli vormumistingimustest ning kaardistused nende hilisematest kasutustest kohalikus ehituspraktikates laovad viljaka pinnase küsimaks – kui mõistlik on praegune levinud teguviis õhata ka kõige kõrgema kvaliteediga ehituskivi killustikuks?
Vaadates tagasi hoone ja selle asukoha kujunemise protsessile, tuleb tunnistada, et tegemist on olnud põhjaliku koostööga, mille tulem aitab suurendada kesklinna ja Emajõe kallaste atraktiivsust ning suurendada ülikooli kohalolu.
Looduse kord on keeruline, huvitav ja ilus. Inimkonna arusaam korrast ja ilust kipub aga olema pigem primitiivne, mistõttu tasakaalukus, mis võiks me tegevusi suunata, on üha enam kadumas. Haljasruum on mõeldud kasutamiseks, kuid tegelikkuses on haljasalad madalaks niidetud muru, millel inimesed kunagi ei käi ning mille oleme teiste organismide elutegevuseks sobimatuks lihtsustanud.
Baltikum kui identiteediraasuke paistab veidi nagu taskusse unustatud kurioosum, mille teatud intervalli tagant taas avastame. Küsisime tervelt hulgalt Eesti, Läti ja Leedu arhitektidelt, arhitektuuribüroodelt ja teist sorti ruumipraktikutelt: mis on teie lemmik ruum, ruumiline olukord või tunnusjoon, mis näib omane just Baltimaadele (või ühele neist).
DGT arhitektid olid töötanud varem suurtes büroodes ja nende suhtumine oli algul selline, et nad tulevad siia ja ütlevad, kuidas asju peab tegema. Aga esiteks on siin teine kliima, teiseks teised seadused ja kolmandaks teistsugused suhted ehituse valdkonnas. Prantsusmaal on arhitekt alati peatöövõtja, aga siin tuli käituda vastavalt riigihangete seadusele. Arhitekti positsioon meeskonnas on teistsugune. Lisaks oli esindushoonele hankega valitud kõige odavam eriosade projekteerija, mis omakorda tekitas probleeme.