Maarin Mürk: Fotografiska Tallinnas – laagerdunud suvelõpu marjad champagne’i vahuga*
Fotografiska ilmus justkui eikusagilt, initsiatiiv tuli n-ö kaasaegse kunsti valdkonna kõrvalt, Rain Tamme, Maarja Loorentsi, Margit Aasmäe ja Peeter Piheli omaalgatuse ja erakapitali toel. Eks „saladus kui strateegia“ ka, aga siinse väikese ja üsna prekaarselt toimetava välja mõttes oli see ikkagi tõeline vau. Ja tekkida veel kohe nõnda valmiskujul, totaalselt ja korraga! See tutikas, pakendist välja võetud kaunisasi on alles kulumisjälgedeta ning veri, higi ja pisarad – kui neid selle Stockholmist pärit UFO maandamise juures ka kulus, välja ei paista.
Laura Linsi: East projektiläbirääkimised
Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.
Rebeka Põldsam: avalikud hämaralad linnaruumis. Fragmente Tallinna seksuaalsuse ajaloost
Linn on avaliku ruumi metonüüm, seda kujundavad iga linna selle elanikkonna moraalinormid ja vastupidi, linn kujundab seda, millist elu inimesed elada saavad ja tahavad. Väljendamaks solidaarsust ja enda globaalselt positsioneerimiseks on mõned linna(valitsuse)d hakanud oma linnaruumi kväärima.
Märkamata jäänud arhitektuuri esiletõstmine – intervjuu Emil Urbeli, Mart Kalmu ja Kristel Ausinguga Perekond Kreisi fondist
Perekond Kreisi fond on esimene Eestis elava perekonna poolt loodud arhitektuuri toetav fond, mille asutas 2012. a. Heljo Kreis, kes on varalahkunud arhitektide Hanno ja Erki Kreisi ema. Preemia eesmärk on väärtustada Eesti arhitektuuris peavoolust kõrvale jäänud huviäratavaid ilminguid, alternatiivseid praktikaid ja mitmekülgseid loojaid.
Küsis Merle Karro-Kalberg.
Urbanistlik visionäär Villem Tomiste
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
KUU Arhitektid: konsepti ja konteksti vahel
Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla on pärast Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetamist 2008. aastal töötanud praktiseerivate arhitektidena. Alates 2014. aastast on nad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kursuseprojekti juhendajad. Nende 2011. aastal asutatud büroos KUU arhitektid on tegevad ka Johannes Aasmäe, Eik Hermann, Liis Juuse, Kristo Põlluaas, Kristjan Reidi.
Küsis Eik Hermann.
Laura Linsi: East projektiläbirääkimised
Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.
Rebeka Põldsam: avalikud hämaralad linnaruumis. Fragmente Tallinna seksuaalsuse ajaloost
Linn on avaliku ruumi metonüüm, seda kujundavad iga linna selle elanikkonna moraalinormid ja vastupidi, linn kujundab seda, millist elu inimesed elada saavad ja tahavad. Väljendamaks solidaarsust ja enda globaalselt positsioneerimiseks on mõned linna(valitsuse)d hakanud oma linnaruumi kväärima.
Mariann Drell: ruumiluule, ruumiluul, ruumiloome, ruumiluuleloome
Küsimus lasub tundmatusel endal ja kuidas tundmatust ennast mõtestada. Sest lõpuks saab vast igale tundmatule luua tuntava, tuttava konteksti. Kuid kõneleme siinkohal tundmatuse tundest. Kas see võib olla midagi rohkemat, ehedamat või hoopiski delikaatsemat kui kõige ilmsem, näiteks mahajäetud hoone? Kas tundmatu võib jääda oma vormi keelelt lausa tundmatuks, et seda tähelegi ei pane? Ja täitsa tundmatu ta seejuures kunagi pole olnudki, vaid on hoopis olematu? Kui arhitektuuri pole võimalik tunnetada või tundmatust tundma õppida, on ta üldse sel juhul olemas?
Leonhard Lapin: kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel
Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis, Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.
Maria Pukk: liiguta mind
Mõjusa vormikeelega lummuslik väljak köidab tähelepanu, haarab mängu ja uurib kasutaja valmisolekut ruumiloomes osaleda. Võru keskväljaku lahendus erineb teistest EV100 „Hea avaliku ruumi“ programmi väljakutest mustvalge värvigamma ja jõulise geomeetria poolest. Võrudele, kaartele ja ratastele on üles ehitatud kogu linnaliste elementide süsteem.
Leonard Ma: tänavad ja väljakud
Rapla keskväljaku projekti teeb huvitavaks suurejooneline võte – mida võib kergesti pidada ka ebamoodsaks – rõhutada joontevälja geomeetriat mänguliste pinnamoonutustega. Keskväljaku linlik ambitsioon tuleb teiste EV100 projektide hulgast ehk kõige paremini esile, luues range geomeetria, mis aitab korrastada ka tulevikuarendusi.
Karl-Eerik Unt: mitte teha betoonist joonlauda
Materjali kasutamine lähtuvalt tema spetsiifilistest omadustest väldib soovimatuid projektimuudatusi ja suunab kasutaja kogemust. Miks ei võiks arhitektuur olla materjali innovatsiooni tüüriv valdkond?
Andrus Laansalu: kuidas metsa hõikad…
Marianne Jõgi konstrueerib ja ehitab oma doktoritööga seotult objekte, mida on lihtne pidada installatiivseks kunstiks, aga mis tekitavad pigem arhitektuuri valdkonda kuuluvaid küsimusi.
Kuidas luua uut? Vastavad Rachel Armstrong, Manja van de Worp ja Jelle Feringa
Arhitektuuri valdkonnas on mõnda aega arutletud selle üle, kuidas jõuda arvutijuhitavate vahendite abil uudsete lahendusteni, ühendades teadmised materjalist ning tootmisvõimalused. Seejuures otsitakse uusi ruumikvaliteete ja -väärtusi, mis süvendavad lisaks ehitusvaldkonna osapoolte koostööd.
Andres Sevtsuk: jõelinn Tartu. Neli konkurssi Emajõe kallastele
Mitmed võistlustööd on tabanud Tartule omaseid väärtusi. Tasub mõelda, kuidas kavandada ka tulevasi konkursitingimusi, et need aitaksid Tartu vaimu märgata ja 21. sajandisse kanda.
Ülar Mark: kuidas lugeda struktuurplaani protsessi
Tallinna mereääre arengus on tormilised ajad, käimas on erinevalt motiveeritud muutused. See on hetk, kui arhitektuurivalla institutsioonid peavad tajuma vastutust ning oma teadmiste abil tervikpilti panustama.
Andres Sevtsuk: Tallinna Vanasadama struktuurplaani võistlus
Vanasadama ruumilise planeerimise kolmeosaline kutsutud konkurss. Võistlejatelt oodati lahendusi, mis lubaks suure osa Tallinna Sadamale kuuluvast maast tulevikus linnalikult välja arendada. Lähtudes Tallinna Sadama kui riigiettevõtte mandaadist kaitsta avalikkuse huve, tuli osalejatel ette näha, kuidas sadamaala tulevane hoonestus ja avalikud ruumid külgneva kesklinna, Põhja-Tallinna ja Kadrioru piirkonnaga kõige paremini siduda.
Hans van der Heijden: korduslaul
Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?
Urmo Mets: mõõdetavast ja mõõtmatust arhitektuuris
Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.
Siim Tuksam: aga miks?
Inimmõtlemise ja masinmõtlemise tõlkimine arhitektuurses loomeprotsessis ei saa olla ühene, nende vahendamine eeldab, et arhitekt küsiks töö käigus aina uuesti:„Mis põhjusel?“ ja „Mille jaoks?“.
Paco Ulman: fotoessee Rail-Balticu trassist
Fotoseeria pakub visuaalset tausta ühiskonda haaranud vägagi emotsionaalsele arutelule. Kaadrid on jäädvustatud 2017. aasta kevadsuvel. Planeeritud trassil on vaadeldud umbes 80 asukohta Maardust Läti piirini.
Maria Kilk: fotoessee Tartu Hiinalinna aedadest
Fotod seeriast “Shanghai, viimane lennuk”, mis dokumenteerivad Tartu Hiinalinna aedasid, 2017. Autor Maria Kilk.
