Evelīna Ozola: kultuuriobjektituju

Läti arhitektuuri hetkeseisu on võimatu kirjeldada, mainimata suuri kultuuriobjekte. Nendest on viimase kümnendi jooksul rääkinud ministrid, linnapead, kultuuriasutuste juhid ja meedia.

Edith Wouters: uurimisretked Eesti maapiirkondades: kuidas muuta külad nutikaks?

Belgia arhitekt Edith Wouters veetis kaks nädalat kunstiresidentuuris MAAJAAM Otepääl Neeruti külas ja mõtiskles selle üle, milline võiks olla külade soovitav tulevik maapiirkondades. 2019. aasta avatud talude päeval 20.–21. juulil pani ta Neeruti külas Ojaveeres püsti nutika küla kontori Nutiküla Stuudio, milles osalesid nii külaelanikud, kohalikud huvilised kui ka eksperdid.

Kaja Pae: ilu muudab oluliseks usk inimesse

Tallinna arhitektuuribiennaal „Ilu loeb. Ilu tagasitulek“, 11.09–15.09 2019.
Ehkki arhitektuur võib aidata lahendada (ja lahendab) probleeme, ei peaks me arhitektuuri nägema kui tööriista, mille abil lahendada ühiskonna probleeme, vaid kui väärtuste, uudsuse ja heaolu loojat. Arhitektuuri see osa, mis on loominguline ja tegeleb inimeseks olemisega, on 20. sajandil teenimatult pragmaatika varju jäänud.

Märkamata jäänud arhitektuuri esiletõstmine – intervjuu Emil Urbeli, Mart Kalmu ja Kristel Ausinguga Perekond Kreisi fondist

Perekond Kreisi fond on esimene Eestis elava perekonna poolt loodud arhitektuuri toetav fond, mille asutas 2012. a. Heljo Kreis, kes on varalahkunud arhitektide Hanno ja Erki Kreisi ema. Preemia eesmärk on väärtustada Eesti arhitektuuris peavoolust kõrvale jäänud huviäratavaid ilminguid, alternatiivseid praktikaid ja mitmekülgseid loojaid.
Küsis Merle Karro-Kalberg.

Urbanistlik visionäär Villem Tomiste

Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.

KUU Arhitektid: konsepti ja konteksti vahel

Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla on pärast Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetamist 2008. aastal töötanud praktiseerivate arhitektidena. Alates 2014. aastast on nad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kursuseprojekti juhendajad. Nende 2011. aastal asutatud büroos KUU arhitektid on tegevad ka Johannes Aasmäe, Eik Hermann, Liis Juuse, Kristo Põlluaas, Kristjan Reidi.
Küsis Eik Hermann.

Indrek Peil: lokaalne linlane

Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Küsis Mirko Traks.

Tomomi Hayashi ja Hanno Grossschmidt: materjalis mõtlejad

Arhitektuuris on vist nii, et ainus garantii kõrge kvaliteedi tekkimiseks on pühendumus, läbitöötatus ja täpsus. Tomomi Hayashi ja Hanno Grossschmidt ajavad oma asja tasakaalukal moel, professionaalselt ja pühendunult. Ja nende arhitektuur räägib nende eest.
Intervjueeris Kalle Komissarov.

Veronika Valk-Siska: mängulise ruumi ellukutsuja, küsis Hans Ibelings

Aastate jooksul on ta tähelepanu keskpunkt liikunud aina enam arhitektuuri loomiselt arhitektuuri võimaldamisele. EKA arhitektuuriteaduskonna teadustöö juhina on ta tegelenud arhitektuurihariduse arendamisega, arhitektuuri- ja disaininõunikuna on vaadelnud ruumivaldkonda juba kogu riigi perspektiivist.
Intervjueeris Hans Ibelings.

100 numbrit kriitilist arhitektuuridiskussiooni: vestlusring MAJA peatoimetajatega

Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.

Kaur Sarv: Tudulinna „tööstusliku taganurga“ elustamisest

Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Minu lugu Tudulinnast algab 1980ndate lõpus, tolmava kruusatee kurvides loksuvas bussis. Korraks vilksatavad tolmusest aknast sihvakas kivikirik, vineerplaatidest kuivati ja laguneva krohviga hoone seinad. Viimane oli vanaema sõnul kunagi kirik. Sellest tehti kolhoosiajal ladu ja torn tõmmati maha. Meie sugulasel Juhannese-onul oli selles „linnas“ kunagi suur talu ja tuuleveski.

Andres Rõigas: linnast maale

Sarnaselt kogu Euroopaga on Eesti maapiirkondades kahanenud elanike arv ja toimunud tagasilöögid traditsioonilises majanduses. Eriti kiired muudatused nii rahvaarvus kui ka tööhõives said alguse 1990. aastatel. Vaatamata arvukatele ettepanekutele ei ole maapiirkondade probleemidele tänini leitud toimivaid lahendusi. Siiski on maailmas hakanud väärtushinnangud muutuma, üha vähem nähakse paremaid võimalusi üksnes linnades või edasiviivaid lahendusi urbaniseerumises. Mis on maapiirkondade eelised ja mis mõjutab maale kolimist?

Elo Kiivet: väikelinna värvid

Kolmel järjestikusel suvel on Paide keskväljakul kohalike elanike, Arvamusfestivali ja linnavalitsuse koostöös otsitud kogukonnale parimat ühisruumi.

Karin Bachmann: kui naaber on sõber

Kogukonnamajaks kui elustiilinäiteks võib põhimõtteliselt kujuneda iga kortermaja, mille inimkoosseis sobib omavahel sedavõrd, et majas tekib lisaks praktilisele vajadusele koos käia (ühistu) ka vabal tahtel kokkutulemine.

Leonhard Lapin: kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel

Praegu vajatakse hoopis üldisemaid, peamiste usundite ajaloost etteulatuvaid arhetüüpseid kuvandeid, kust võib leida isegi uue tehnoloogilise maailma allikaid. Sest need elavad inimese sügavaimas hingesopis, Maarjamäe memoriaalil on see õnnestunud.

Maria Pukk: liiguta mind

Mõjusa vormikeelega lummuslik väljak köidab tähelepanu, haarab mängu ja uurib kasutaja valmisolekut ruumiloomes osaleda. Võru keskväljaku lahendus erineb teistest EV100 „Hea avaliku ruumi“ programmi väljakutest mustvalge värvigamma ja jõulise geomeetria poolest. Võrudele, kaartele ja ratastele on üles ehitatud kogu linnaliste elementide süsteem.

Leonard Ma: tänavad ja väljakud

Rapla keskväljaku projekti teeb huvitavaks suurejooneline võte – mida võib kergesti pidada ka ebamoodsaks – rõhutada joontevälja geomeetriat mänguliste pinnamoonutustega. Keskväljaku linlik ambitsioon tuleb teiste EV100 projektide hulgast ehk kõige paremini esile, luues range geomeetria, mis aitab korrastada ka tulevikuarendusi.

Andres Kurg: ärge juhatage mind, las ma olen eksinud

Iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti kesklinnas, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde. 13. septembril 2018 avati Tallinnas uue kujundusega Tammsaare park, mille ümberehitus oli kestnud üle aasta.

Terje Ong, Risto Kozer: arhitektuur, mis kutsub liikuma

Liikumisaktiivsus ei piirdu vaid spordiga. Liikumist saab ja peabki nägema palju laiema mõistena. Avaliku ruumi võrgustik saab pakkuda igapäevast liikumisrõõmu märksa rohkematele kasutajatele, kui suudavad üksikute fragmentidena paiknevad sihtotstarbelised mängu- ja palliplatsid.

ERM. Maastikuarhitektuur. Vastavad Karin Bachmann ja Mirko Traks

Haljastusele, loodusele on tihtipeale ette heidetud tema nõrkust väljendada mingit kindlat ajastut või stiili. Küll aga sobib maastik ja loodus suurepäraselt rõhutama ajatust. See oligi ERM-i välialadel üks põhilisi kontseptuaalseid aluseid. Hoone, mis majutab endas nii palju esemelist kultuuri mitmest sajandist ning väljendab ise jõuliselt kaasaegset arhitektuuri, on asetatud maastikku, mille lõputud kesaväljad ja võsastikud võiks ühtaegu olla pärit nii tänapäevast kui ka kahesaja aasta tagant.

Kadri Roosi: köetud pühapaik

Raamatukogu-vallamajaks ümberehitatud endine Kulla leerimaja on lisaks mitmete avaliku suunitlusega funktsioonide koondamisele ka värav kohalikku keskkonda.

Triin Ojari: suurejooneline alandlikul viisil

Arvo Pärdile pühendatud keskus on laetud paljude erinevate ootustega, mis seab arhitektuurile kõrged nõudmised. Õnnestunud ruum on lisaks konkreetsete võimaluste pakkumisele ka abstraktne masin, vahend mõtlemaks inimese vahekorra üle millegi üldisemaga.

Foto Tõnu Tunnel

Darja Andrejeva: Lutheri masinasaal: industriaalajastu tempel

Originaalis valgusküllasest, avarast ja konstruktsiooniilu demonstreerivast masinasaalist kujunes lõpuks kolmetasandiline büroohoone. Irooniline, kuid 21. sajandi kontoritöötaja ootused hea töökeskkonna osas kattuvad eelmise sajandi lihttöölise unistustega – õhk ja päevavalgus. Masinasaali minevik ja olevik on küll koos ühe katuse all, kuid selgepiiriliselt eraldatud.

Ann Alari: Soomaastik linnupuuris

Kujutan ette, kuidas Londoni mustas taksos saabunu tõttab traditsioonilisest trepist üles, teeb peatuse maja kohta ootamatult avaras garderoobis, märkab ehk mittepealetükkivaid maastikufotosid, mis on visiooniks tuunitutena seintel, ka kõrvalruumi kardinatel. Astub ehk sisse ninapuuderdamisruumi, kus teda üllatab linnulaul. Jah, muusika ja meeldivad aroomid poleks teda kui kogenud londonlast üllatanudki. Ent linnulaul viktoriaanliku maja tänapäevases tualettruumis? Ometi langeb see nii hästi kokku siinsetes majades kunagi elanud inimeste kohta öelduga, et nad elasid kui linnud puuris, liikusid oma suhteliselt kitsastes, ent kõrgetes majades nagu linnud puuris, ikka üles-alla lennates.

Foto: Maa-amet

Andres Sevtsuk: Tallinna Vanasadama struktuurplaani võistlus

Vanasadama ruumilise planeerimise kolmeosaline kutsutud konkurss. Võistlejatelt oodati lahendusi, mis lubaks suure osa Tallinna Sadamale kuuluvast maast tulevikus linnalikult välja arendada. Lähtudes Tallinna Sadama kui riigiettevõtte mandaadist kaitsta avalikkuse huve, tuli osalejatel ette näha, kuidas sadamaala tulevane hoonestus ja avalikud ruumid külgneva kesklinna, Põhja-Tallinna ja Kadrioru piirkonnaga kõige paremini siduda.

Sille Pihlak ja Siim Tuksam: sindlinahk kui maastik – maamärk

Kuidas muuta liiklussõlme, mis hetkel autodeta liiklejaid eemale tõukab, kutsuvaks ja nauditavaks? Kas seda on võimalik kuidagi saavutada liiklejate läbilaskevõime, teepikkuse, detsibellide või luumenite abil? Või on äkki arhitektuuril ka mingisugune roll, mida ei saa numbriliselt mõõta, mis just soovitud eesmärki täidab?

Triin Ojari: kommunismiohvrite memoriaali ideevõistlus

Tulemused peegeldavad žürii eelistusi: otsiti antud kontekstis maastikul selgelt domineerivaid lahendusi, suurt kujundit, linnaehituslikult head lahendust, avatust merele. Kannatusi ei tohiks eestlastele omaselt metsa peita, enda sisse jätta või maha vaikida, võidutöö järgi Maarjamäele rajatav monument tuleb olema silmatorkav, poeetiline ja tugeva vormiga ühteaegu, kus pika teekonna ja lõpuks kohalejõudmise idee peaks külastajates tekitama ühteaegu nii hinge pitsitava kui ka helge elamuse.

Tiit Sild: Tallinna Peatänav

Kuidas planeerida ja kujundada linna ja avalikku ruumi olukorras, kui igal erakrundi omanikul on oma huvi ja igal asutusel või ettevõttel oma vajadused?

Edith Wouters: uurimisretked Eesti maapiirkondades: kuidas muuta külad nutikaks?

Belgia arhitekt Edith Wouters veetis kaks nädalat kunstiresidentuuris MAAJAAM Otepääl Neeruti külas ja mõtiskles selle üle, milline võiks olla külade soovitav tulevik maapiirkondades. 2019. aasta avatud talude päeval 20.–21. juulil pani ta Neeruti külas Ojaveeres püsti nutika küla kontori Nutiküla Stuudio, milles osalesid nii külaelanikud, kohalikud huvilised kui ka eksperdid.

Siim Tuksam: ruum ja digireaalsus

2019.a. Tallinna Arhitektuuribiennaali raames Eesti Kunstiakadeemias toimunud kõrgtasemeline konverents käsitles digitaalsuse mõju arhitektuuriloomele, tootmisprotsessidele ja ühiskonnakorraldusele.

Hans van der Heijden: korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?

Marianne Jõgi: ka seinad räägivad

Ühel hetkel, kui elu oli otsas ja kõik oli metsas, leidsin end tummade seinte vahelt mõtlemas: mis siis, kui need seinad vastaksid mulle lohutavas ja julgustavas keeles. Sest seda, mis vajas rääkimist, võis tunnistada parema puudumisel ainult seinale. Ja seda, mida oleks kuulda võtnud, poleks saanud öelda ükski inimkeel.

Kaiko Kivi: käsitöö algoritm

Erilahenduste puhul tuleb mängu käsitöönduslikus vaimus programmeeritud ja algoritmide abil loodud kood kui vana hea käsitöölise abinõu. Selliste abinõude loomisel tuleb väga hästi tunda materjali, tööprotsesside kui ka CNC-masinate loogikat ja piiranguid.