kaire 
29. augusti hommikul 2017 ootasid värsked sisearhitektuuri osakonna tudengid Balti jaamas kell 7.44 väljuvat Pärnu rongi. Ees oli kolmepäevane ja seejärel kolmeaastane retk tundmatusse. Ent tudengitele ei tulnud järgnev päris üllatusena – nad olid sisse astunud Hannes Praksi taktikepi järgi mängivasse EKA sisearhitektuuriosakonda.
Risoopia on keskkond, mis võimaldab tajude stimuleerimise läbi piiride kaotamist enese ja muu vahel, enesevaatlust ja erinevate koosolemise viiside katsetamist.
Õnnetunne. Nii on iseloomustatud kogemust, mis sünnib, õhkub ja levib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia hiljuti valminud uuest suurest saalist. Kuidas ehitatakse õnne?
Ühel juulikuu õhtul kogunesid Eesti Sisearhitektide Liidu büroosse liidu kujunemise, vajalikkuse ja praeguse probleemistiku üle arutlema eri põlvkondade sisearhitektid: Taevo Gans, Kadri Pärtelpoeg, Eero Jürgenson, Pille Lausmäe, Priit Põldme, Marje Karu ja Tarmo Piirmets. Vestlust juhtis Eero Jürgenson.
Biomeetrilistest tehnoloogiatest ja ruumielamuste kalkuleerimisest – kas inimese ja masina vahelise suhtluse täiustamine võib tundmatuseni muuta ruumikogemust?
Äpid ja muud digirakendused on tasapisi leidnud tee Eesti omavalitsuste ruumiloomevahendite valimikku. Uurisin erinevatelt omavalitsustelt, millised digitaalsed koosloome ja kaasamise vahendid on nutivalitsemiseks käiku lastud.
Ülemiste linnak on viimase 15 aasta jooksul muutunud kesklinnakõrvasest tööstusalast rahvusvahelise haardega nutilinnakuks. Uurisime Ülemiste linnaku arendajatelt, milliste probleemidega nad rinda pistavad ning kuidas teadus ja tehnoloogia neile selles abiks on.
Loodusliku ja tehisliku maailma tasakaalustatud planeerimiseks vajame tööriistu, mis annaksid nii eksperdile kui elanikule ülevaate erinevate piirkondade maastikukvaliteetidest. Millised vahendid aitavad analüüsida elupõhiseid andmeid?
Kas seadusruum soosib või pärsib Eestis elukeskkonna kujundamist nutikalt ja nutikaks?
