kaire 
Siin me seisame, planeeringu järgi „lihtsa ja asjaliku“ tehasehoone ees ja ajame projekteerijaga juttu: „Rapsikuivati ja -hoidlate juures pole arhitektil eriti midagi teha. Insenerid teevad põhiskeemid valmis, arhitektil on vaja mõelda majale vaid seinad ümber. Kogu kompleksi on põhimõtteliselt võimalik juhtida ka mobiiltelefonist.“
Kuidas me siia jõudsime?
Kas Rannamõisa leinamaja muutumise tavandimajaks põhjustas autor arhitektuuri kaudu või tellija hoone kasutusprogrammi kaudu? Mida näitab selline juhtum meie surmakultuuri ja sellega seotud arhitektuuri arengu kohta?
Käesoleva projekti arhitektuurseks kirjelduseks on kõige mõttekam vaadelda asutust kui materjalide voo, akumulatsiooni ja taaskasutusena. Säärane hajutatud või isegi autorluseta ning eelkõige materiaalne vaatepunkt pakub mõtteainet hoopis ruumilise esteetika üle, mis nähtavalt ja kogetavalt pakub meeleliselt ja kehaliselt vabastavat meeleolu.
Perekond Kreisi fond on Eestis elava perekonna poolt loodud arhitektuuri toetav fond, mille asutas 2012 Heljo Kreis, kes on varalahkunud arhitektide Hanno ja Erki Kreisi ema. Preemia eesmärk on väärtustada Eesti arhitektuuris peavoolust kõrvale jäänud huviäratavaid ilminguid, alternatiivseid praktikaid ja mitmekülgseid loojaid. 2019 preemia laureaat on Marika Lõoke.
On tavapärane, et kui eemaldutakse inkubaatorilaadsete tüüpprojektide ehituse ideest, säilib eramu projekteerimisel autori omapära. See, et 1965. aastal kehtinud riigikorra nüansid ei arvestanud individuaalelamute projekteerimisel autorlusega, oli üks põhjustest, miks levisid tüüperamud ja looming oli varjus.
Kui arhitektuuri pole võimalik tunnetada või tundmatust tundma õppida, on ta üldse sel juhul olemas?
TUNDMATURuumiluule, ruumiluul, ruumiloome, ruumiluuleloome 〉 Mariann DrellKes tegi? 〉 Roland ReemaaŠedööver keset kartulipõldu 〉 Diana Drobot, Päär Keedus PERSOONIDMärkamata jäänud arhitektuuri esiletõstmine 〉 Merle Karro-Kalberg PROJEKTIDImavere rapsitehas – asjad mis loevad 〉 Kristel Niisuke, Margus TammFotografiska Tallinnas – laagerdunud suvelõpu marjad champagne’i vahuga 〉 Maarin MürkRannamõisa tavandimaja – Leinamajast tavandimaja 〉 Kaia Tungal KOOSKorduslaul 〉
Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.
Ühel hetkel, kui elu oli otsas ja kõik oli metsas, leidsin end tummade seinte vahelt mõtlemas: mis siis, kui need seinad vastaksid mulle lohutavas ja julgustavas keeles. Sest seda, mis vajas rääkimist, võis tunnistada parema puudumisel ainult seinale. Ja seda, mida oleks kuulda võtnud, poleks saanud öelda ükski inimkeel.
Inimmõtlemise ja masinmõtlemise tõlkimine arhitektuurses loomeprotsessis ei saa olla ühene, nende vahendamine eeldab, et arhitekt küsiks töö käigus aina uuesti:„Mis põhjusel?“ ja „Mille jaoks?“.
