kaire 
Inimeste ruumivajaduste muutumine tähendab küll seda, et nad arvavad vajavat üha enam ruumi, kuid mingist hetkest alates pole pidev kasv ja laienemine enam jätkusuutlik. Kui ühe väikeriigi rahvastik kahaneb, siis kuhu, kui palju ja mida on mõistlik ehitada?
Materjali kasutamine lähtuvalt tema spetsiifilistest omadustest väldib soovimatuid projektimuudatusi ja suunab kasutaja kogemust. Miks ei võiks arhitektuur olla materjali innovatsiooni tüüriv valdkond?
Marianne Jõgi konstrueerib ja ehitab oma doktoritööga seotult objekte, mida on lihtne pidada installatiivseks kunstiks, aga mis tekitavad pigem arhitektuuri valdkonda kuuluvaid küsimusi.
Arhitektuuri valdkonnas on mõnda aega arutletud selle üle, kuidas jõuda arvutijuhitavate vahendite abil uudsete lahendusteni, ühendades teadmised materjalist ning tootmisvõimalused. Seejuures otsitakse uusi ruumikvaliteete ja -väärtusi, mis süvendavad lisaks ehitusvaldkonna osapoolte koostööd.
Majandusmulli lõhkemine oli vaid sümptom, mis tõi esile pikemaajaliste probleemide iseloomu. Suured nihked ei toimu praegu mitte üksnes majanduses, vaid ka geopoliitikas, ökoloogias ja demograafias. Viimastel aastatel järjest teravamalt ka religioonis, mille tasakaalu maailmas kõigutavad äärmusliikumised. Raamatu autorid vaatlevad globaalseid muutusi Lääne(-Euroopa) perspektiivist, näidates uute raskuskeskmete kaldumist Itta ja Lõunasse.
Mis iganes järeldusi me füüsilisest ruumist teha saame, võivad need ühes kohas kehtida, mujal aga kehtetud olla. Näiteks kui miski on Belgias loogiline, võib see Eestis vaid osaliselt kehtida ning Hongkongi kinnisvaraarenduse kontekstis täiesti kasutu olla. Seal võib olla ennetamine hoopis loogilisem kui hetkeolukorda sekkumine või tagajärgedega tegelemine.
Projekt tegeleb kolme aasta jooksul Tallinna linnaehituslike visioonide ja ruumiliste stsenaariumitega ja keskendub kuuele suuremale teemale: planeerimispraktikad, linna struktuur, linna tihedus, linna piir, suur infrastruktuur linnas ning linna iseloom.
Tulemused peegeldavad žürii eelistusi: otsiti antud kontekstis maastikul selgelt domineerivaid lahendusi, suurt kujundit, linnaehituslikult head lahendust, avatust merele. Kannatusi ei tohiks eestlastele omaselt metsa peita, enda sisse jätta või maha vaikida, võidutöö järgi Maarjamäele rajatav monument tuleb olema silmatorkav, poeetiline ja tugeva vormiga ühteaegu, kus pika teekonna ja lõpuks kohalejõudmise idee peaks külastajates tekitama ühteaegu nii hinge pitsitava kui ka helge elamuse.
Aga missugune on see ruum, millest me räägime, mida planeerime, mille poolt oleme või mille vastu protesteerime? Mis on seal praegu?
