kaire 
Kõige olulisem küsimus tulevase Tallinna-Helsingi tunneli puhul ei ole enam kas, vaid kuidas? Milliseks ühtseks kaksiklinnaks Tallinn ja Helsingi kiirühenduse tulemusel muutuvad – see nõuab ettenägelikkust ja teadlikkust nii ametnikelt, professionaalidelt kui ka poliitikutelt.
Eristuse ähmastumine kehade, looduse ja infrastruktuuri vahel paljastab „võimu ruumis”, mis ei ole rajatud reeglitele, vaid eeldusele, et kõik teadmiste vormid ning toimimisviisid on tuletatavad andmehulkades leiduvatest mustritest ja korrapärast.
Professionaalne tänapäevane linnajuhtimine ja linnaplaneerimine tähendab, et linnalist liikuvust arendatakse terviklikult investeeringutega ühistransporti, koos kaubanduse ja asustuse suunamisega, nii et erinevad linnaelu aspektid toetavad üksteist.
Kuidas muuta liiklussõlme, mis hetkel autodeta liiklejaid eemale tõukab, kutsuvaks ja nauditavaks? Kas seda on võimalik kuidagi saavutada liiklejate läbilaskevõime, teepikkuse, detsibellide või luumenite abil? Või on äkki arhitektuuril ka mingisugune roll, mida ei saa numbriliselt mõõta, mis just soovitud eesmärki täidab?
Annelinna negatiivse kuvandi lõhkumisega tegeleb teatud määral ka programmitute ruumide „sisselülitamine”. Hea näide on Anne tänavaga külgneva garaažlakompleksi esine plats, mis flirdib nii olnud kuvandi kui ka uute väärtustega, olles justkui puhvriks erinevate mõtteviiside vahel. Kergliiklusteele kavandatud suuremad ja väiksemad peatus- ning puhketaskud ei ole samas selgelt ette määratud, milliseid tegevusi või sihtrühmi need peaks majutama – säilitatud on paindlikkus, ristkasutus ning tõlgendamisruum.
Aastal 2007 kiitis linnavolikogu taas heaks kontseptsiooni „Tallinna avamine merele”, mille üks eesmärke on saada rahvaküllane linnaruum. Samaaegsed teod – veeäärsed magistraalid, merevaadet ja rannakasutust piiravad traataiad on sellele aga risti vastukäivad.
Et andmetest päriselt linna mõistmiseks abi oleks, peaksid need olema võimalikult suures ulatuses avalikud ning ligipääsetavad rakendusliideste kaudu.
Näituse kujundusliku fookuse täpsustumise ja küpsemise käigus sai aina enam selgeks, et liigset tähelepanu pole tarvis pöörata eksootiliste tõlgenduste otsimisele mütoloogiast ja loitsudest, vaid kogu maagia sünnib meie silme all, igapäevaste tegevuste käigus, elulistes situatsioonides
Heli on lahutamatu osa audiovisuaalsest kogemusest – filmi puhul öeldakse, et heli ja pildi suhe on 50:50. Soome-ugri püsinäitus on küll suurel määral visuaalne kogemus, kuid tervikliku meelelise elamuse saamiseks olid sisearhitektid algusest peale planeerinud näitusele ka helikujunduse.
ARHITEKTUURIKOGEMUSSuurejooneline alandlikul viisil. Arvo Pärdi keskus 〉 Triin OjariSupertrafo. Elering 〉 Karli LuikMonumentaalne mõistatus. TÜ Narva Kolledž 〉 Carl-Dag LigeKestev võõrus 〉 Merilin Kaup, Mariann Tihane, Liina SoosaarVana-Vastseliina palverännumaja 〉 Karen JagodinArhitektuur, mis kutsub liikuma 〉 Terje Ong, Risto KozerHeitmaa 〉 Paco UlmanMilleks meile nõrk monument? 〉 Kaja PaeHea maitse kataloog 〉 Kaja PaeKarlova Obscura
