Jaan Kaplinski: roheliste kõrbete aeg

Looduse kord on keeruline, huvitav ja ilus. Inimkonna arusaam korrast ja ilust kipub aga olema pigem primitiivne, mistõttu tasakaalukus, mis võiks me tegevusi suunata, on üha enam kadumas. Haljasruum on mõeldud kasutamiseks, kuid tegelikkuses on haljasalad madalaks niidetud muru, millel inimesed kunagi ei käi ning mille oleme teiste organismide elutegevuseks sobimatuks lihtsustanud.

Villem Tomiste: jalutuskäigud Barcelonetasse

Olümpimängude ajal ehitati Barcelonasse operatsioonisüsteem – sidus ja korrastatud kümnest rannast avaliku ruumi ahel –, mille lõigud kohanevad ajaga, lasevad end ümber mõelda ning millel elu saab isetoimeliselt vohada.

Margus Ott: kehastunud ruum

Ruum pole otsene ja antud, vaid tekib ülekandest ja muundumisest. Tegelik ruum pole kunagi ühetaoline, vaid selles on eelissuunad, mis on seotud meie tegutsemisvajadustega. Samas üksikute vajadustega viivitamine loob võimaluse ruumiliseks ümbermänguks, ruumi kujundamiseks. See annab võimsaid tulemusi, mille imetlemisse ei maksa siiski üleliia takerduda. Need tulemused on vaid muundumise pidepunktid.

Foto Rasmus Põld

Berk Vaher: utoopilised väikelinnad

Milline on tänaste kultuuritehaste ja loomelinnakute edasine saatus, milliseks kujuneb järgmine põlvkond? Ilmselt on nii Telliskivi kui ka Aparaaditehase käimalükkamisel olnud vältimatu tugineda kvaliteediteadlikele, loominguliselt ja (virtuaal)sotsiaalselt eriti aktiivsetele huvirühmadele, kuid kaugemas perspektiivis tuleks märgata ja leevendada laiema kultuurikeskkonnaga sugenevaid lõhesid.

Maria Hansar: milleks meile üldse Kultuurikatel?

Tänasel kujul on Kultuurikatel aga otsekui pommitabamuse saanud. Protsessi käigus on sealt minema pühitud nii ideed kui ka autorid ja valminud hoonest on kärbitud viimanegi avalikku kasutust toetav arhitektuurne struktuurielement. Kultuurikatlast on saanud keerulise logistika ja põhjendamatu ruumiprogrammiga elitaarne A klassi rendipind, mille on kinni maksnud Euroopa ja Tallinna inimesed.