Indrek Rünkla: hämarast osast

Kas arhitektuuri hämarale osale – sellele, millest on lihtsam mitte rääkida, kuid millel võib olla võime kõnetada kõige erinevamaid vaatajaid – saab kõrvale seada jälgitavad arutluskäigud?

Jaak Kikas: Vint ja Maasik ehk armastus geomeetria vastu

Vindi ja Maasiku kooslus on nii loogiline ja harmooniline, et saab vaid küsida, miks alles nüüd. Küllap on Arne Maasik astunud selle näitusega siiski suurema sammu oma varasematest tegemistest selle ühtsuse poole. Ta on geomeetrilise ideaalmaailma arhitektoonid ise konstrueerinud ja ehitanud ning seejärel fotodele jäädvustanud.

Joonas Hellerma: kõikjal kodus

Kaasaegses kultuuris ei näi olevat kindlapiirilist kodu mõistet. Kodutus, võõrandatus ja eksiil on palju enam diskuteeritud teemad kui autentne või idülliline kodu – koht või paik, kus inimene elab. Millisena on inimese kodu kujutletud kirjanduses ja filosoofias? Ja miks need kujutlused ikkagi lõpuni pole teoks saanud? Need on küsimused, mis on puudutanud väga erinevate ajastute mõtlemist ja kirjandust.

Gregor Taul: giidina arhitektuuris

Üleüldse on positiivsuse imperatiiv turismindusse kui rõõmu vahendavasse meelelahutusärisse sisse kirjutatud. Näiteks manitseb giidieetika hoiduma teemadest, mis võiksid esile kutsuda negatiivseid reaktsioone. Seega peavad giidid teatud määral elu ilustama ja varjama ühiskondlikke probleeme, giid ei tohiks kaevuda oma jutuga sügavamale, kui silm seda lubab (ja silmal on kombeks peatuda ainult ilul).

Paco Ulman: Heitmaa

Näitus ja ruumiinstallatsioon Eesti Arhitektuuriumuuseumi suures saalis 27.01.-25.03.2018.

Piret Karro: Berliin, võssakasvanud metropol

Saksamaa pealinn on reeglite rägastik, kus vohab umbrohi ja kujutlusvõime. Kuigi üldiselt võib igat sorti mitmekesisus jätta Berliinist mulje kui tolerantsuse pealinnast, toimub seal ka üht-teist vastuolulist.

Jaan Kaplinski: roheliste kõrbete aeg

Looduse kord on keeruline, huvitav ja ilus. Inimkonna arusaam korrast ja ilust kipub aga olema pigem primitiivne, mistõttu tasakaalukus, mis võiks me tegevusi suunata, on üha enam kadumas. Haljasruum on mõeldud kasutamiseks, kuid tegelikkuses on haljasalad madalaks niidetud muru, millel inimesed kunagi ei käi ning mille oleme teiste organismide elutegevuseks sobimatuks lihtsustanud.