MÕTLUS
Milline hoone või arhitektuurne projekt on mõjunud kõige mõistatuslikumalt? Nii, et see on omal kombel mõistatuslikuks jäänud, aga seeläbi ka kõnetanud läbi aja? Mis teeb hoone selliseks, et võib öelda „Arhitektuur on ruumikunst"?
Urmo Metsa raamatut „Võimalikud majad“ võib lugeda kahel viisil: kontseptuaalsel ja realistlikul. Realistlik lugemisviis on vastand kontseptuaalsele lugemisviisile selles mõttes, et eesmärgiks pole mitte vastu võtta konkreetne idee, vaid – vastupidi – leida end läbi teksti kujutletavast keskkonnast, kus mistahes reegli- ja harjumuspärased protsessid ei toimi.
Kas arhitektuuri hämarale osale – sellele, millest on lihtsam mitte rääkida, kuid millel võib olla võime kõnetada kõige erinevamaid vaatajaid – saab kõrvale seada jälgitavad arutluskäigud?
Londonis resideeruvad fotograafid uurivad Balti riikide muutuvat pinnast ning näitavad, kuidas tööstus ja transport maastikku kujundavad. Fotoessee.
Vindi ja Maasiku kooslus on nii loogiline ja harmooniline, et saab vaid küsida, miks alles nüüd. Küllap on Arne Maasik astunud selle näitusega siiski suurema sammu oma varasematest tegemistest selle ühtsuse poole. Ta on geomeetrilise ideaalmaailma arhitektoonid ise konstrueerinud ja ehitanud ning seejärel fotodele jäädvustanud.
Kaasaegses kultuuris ei näi olevat kindlapiirilist kodu mõistet. Kodutus, võõrandatus ja eksiil on palju enam diskuteeritud teemad kui autentne või idülliline kodu - koht või paik, kus inimene elab. Millisena on inimese kodu kujutletud kirjanduses ja filosoofias? Ja miks need kujutlused ikkagi lõpuni pole teoks saanud? Need on küsimused, mis on puudutanud väga erinevate ajastute mõtlemist ja kirjandust.
