Kevad 2023: moratoorium
Hoone kasutusea täitumine ei tähenda, et hoone on end ammendanud, kirjutavad Simo Ilomets ja Anni Martin. Eesti vananeva elamufondi renoveerimises ja ehitusmaterjalide taaskasutamises näevad nad nii tehnilist kui ka loomingulist väljakutset, kus arhitektide osalus on hädavajalik.
Igasugune ehitamine tuleb peatada. Tuginedes oma 2021. aastal EKA arhitektuuris kaitstud magistritööle „30 aastat pausi. Uurides mittetegemist“, küsib Ulla Alla: „Kas juba on piisavalt?“ Kui uus pole enam võimalik, siis ei jää üle muud kui kasutada olemasolevat. Arhitektil on selles oluline roll, sest tema saab luua projekte, mis kasutavad põhiliselt taaskasutatavat materjali, mis omakorda toob esile vajaduse ümber mõelda praegused ehitusstandardid ja -viisid.
Eesti settekiht väärib väärindamist, leiab materjaliarenduse ja disainistuudio kuidas.works. Maria Luiga ja Hannes Praks kirjutavad hiljutisest maaehitusteemalisest õppereisist Pariisi. Prantsusmaal on pinnast, nii otseses kui ülekantud tähenduses, et nüüdisaegses ehituskultuuris jätkusuutlikke ehitusvõtteid propageerida ja rakendada. Head savist pinnast on ka Eestis, siin aga on ehitus- ja arhitektuurivaldkonna vaade sellele praegu veel pioneeride Prantsusmaa ja Belgia omast erinev. Ehitusplatsidel kaevatavat vaadeldakse meil endiselt kui jääki.
Jurga Daubaraite, Egija Inzule ja Jonas Zukauskas algatasid Leedus Nidas Neringa metsaarhitektuuriprojekti. Nad räägivad oma tegevusest, mis keskendub Balti riikide metsadele kui konstrueeritud ruumile, infrastruktuurile ja inimtegevusest sõltuvale keskkonnale.
Dagnija Smilga kirjutab eramuprojektist, mis seisati 2000. aastate alguses, kuid mille varemetele kerkib nüüd vahetunud omanikule uute arhitektide projekti järgi uus kodu. Projekti päris algus viib meid aastasse 2000. Sel hetkel on siin mahajäetud krunt varemetega: pooleliolev ehitus, grafitiga kaetud seinad, ümberringi põõsad ja rohelus. Need varemed meenutavad meie 21. sajandi alguse õitsengut, Läti unelmate elu äärelinna eramajas. Nüüd, 2023. aastal, on krunti koos sinna alguses planeeritud hoonega raske ette kujutada. Nagu igast teisestki tüüpilisest tolleaegsest projektist, oleks sellestki saanud pseudotraditsioonilise viilkatusega eri geomeetriate eklektiline kooslus.
Laura Linsi kirjutab arhitektist ja õppejõust algatuse „Moratoorium uuele ehitusele“ taga, initsiatiivi, mis seisab selle eest, et vaataksime uuesti üle, mis ruumiloome osad on praegu ihaldusväärsed ja mis enam mitte.
Pikki aastaid Narva kuulsusrikka aja- ja arhitektuuriloo tumma tunnistajana keset hruštšovkadega ääristatud tühermaad seisnud Narva raekoda on taas ellu ärkamas, kirjutab Madis Tuuder.
Kaua paremat saatust oodanud linna üks sümbolhoonetest on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ja loodetavasti saab linna esindushoonena tagasi osaliseltki oma algse funktsiooni ja muu sisu, mis aitab hoonet elus ja käigus hoida. Koos hoone rekonstrueerimisega sai uue ilme ka selle ajalooline Raekoja plats.
Narva maantee otsas tõestab tööstuskarkassile ehitatud pangahoone oma võimekust majutada ka avalikku raamatukogu. Kohustus erinevatest ajastutest ja olukordadest läbi tulla on ühine nii hoonetele kui ka inimestele, kirjutab Madli Kaljuste. Kui ühest küljest on käibetõde, et arhitektuur on oma ajastu peegel, näib mõni peeglitest kriimustuvat ning tuhmuvat kiiremini, samas kui teine suudab peegeldada ka muutunud pilti. Hoonet ümbritseva terasvõrgu viide üheksakümnendate aastate tellingutes ja kahe seisundi vahel kõikuvale Tallinnale on samavõrra kohaldatav praegusele linnapildile, hoone ajutisele olekule rahvusraamatukoguna, kui kõige laiemalt asjade muutuvale olemusele.
Arhitekti vastutust maavaradega ümber käimisel ei tasu alahinnata, sest ehitus on otseselt seotud maa seest võetud ainese ümberkehastamisega arhitekti joonestatud projekti järgi. Roland Reemaa kirjutab piiratud ressursside vaatepunktist arhitektuuri eesseisvatest ülesannetest, mis on otseselt seotud toorainete päritoluga. Seniks, kuni ruumiloome ei võta tõsiselt materjalide päritolu ja sotsiaalset hinda, kavandame me jätkuvalt kaevandusi, mille olemasolust me ei pruugi isegi teadlikud olla või mille ees me silma kinni pigistame.
Maja uus number lähtub üleskutsest kehtestada kõiksugu uue ehitamisele moratoorium. „Peatada uue ehitamine, kas või ajutiselt, pakuks kehtivast ruumi loomise korrast ja selle kahtlusi äratavast kasvuimperatiivist teistsugustele võimalustele radikaalse mõtteraami,“ kirjutas Charlotte Malterre-Barthes, kes 2022. aastal toonase Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli (GSD) kaasprofessorina moratooriumi mõtte arhitektuurimaailmas jõuliselt välja käis.
