admin 
Tartusse koondunud maastikuarhitektide kolmik esindab uut isepäist põlvkonda, kes usaldavad looduse iseorganiseerumise võimet ja lubavad, et nende koostöö kestab, kuni kogu Eesti on kaetud kvaliteetse avaliku võsaga.
Intervjueeris Katrin Koov.
ROOSI TÄNAVA ÜMBERTEGEMINEMälumeetrite kontseptsioon: Karin Bachmann, Mirko Traks (Kino OÜ), Krista Aru, Viljar Pohhomov (ERM)Eskiisprojekt: Kino maastikuarhitektid, Paik Arhitektid, Tajuruum Põhiprojekt: Kino maastikuarhitektid, Paik Arhitektid, Tinter Projekt Raadi valikut Eesti Rahva Muuseumi uueks/vanaks asukohaks on palju kritiseeritud, ennekõike kauguse pärast Tartu kesklinnast. Tegelikult asub ERM siinsamas, Roosi tänava lõpus. Tänav ise on vähem kui kaks
MÕTTEMUUTUS Selle mõttekäigu algusaeg jääb aastasse 2012, aega, kui ühiskond oli jõudnud majandussurutise järgsesse situatsiooni – majandus oli küll taastunud, ent mõttelaad endine, tõrjudes kõike, mis näis liiast, taludes vaid hädapärast. Eelarve joone taha jäid projektid, mis ei käsitlenud asfaldiauke, lagunevaid koole ja lasteaedu. Ka lisandväärtust pakkuvad projekti osad jäid eelarvest välja. Sellisel hetkel polnud
Nõukaajal oli ütlus, mille kohaselt seal, kus algas raudtee, lõppes mõistus. Vaadates taristuprojektide kujunemist ja nende erilist soodumust kapselduda torustike ja juhtmete detailirägastikku, enne kui on lahendatud palju olulisemad küsimused, tuleb seda ütlust täna parafraseerida. Kus algab taristu projekteerimine, seal lõpeb arhitektuur.
Juhtivplaneerija on eelkõige nõunik, kes aitab omapoolse oskusteabega kohalikku volikogu kõigis ruumi puudutavates otsustes. Teistel vastutavatel ametnikel on kohustus juhtivplaneerija võimalikult vara valdkondlike otsuste ettevalmistamisse kaasata.
Eesti Rahva Muuseumi oma kodu sai valmis tänu kolmele lihtsale alustalale: usk, usaldus ja koostöö. ERM-i rohkem kui sajast inimesest koosnev kollektiiv otsustas aastal 2006, et meie ülesanne pole ainult hoone ehitamine, vaid ka XXI sajandi ERM-i mõtestamine. Seega ootas meid projekt, mis oli suurem iga üksiku inimese meeldimise ja mittemeeldimise tasandist. Projekt, mis meile oli antud ajaloolise ja elus kordumatu võimalusena.
Nüüd, mil lihvimata teemantist on saanud pilkupüüdev (arhitektuuriline) kalliskivi, on aeg uurida, millise peentöötluse abil tulemus saavutati. Projekti üle arutades lähtume kolmest üldisest märksõnast: sõnavara ehk hoone põhiterminite määratlemine, linlikkus ehk hoone kontekst väikeses ja suures plaanis ning sisemus – interjöörist majasiseste suheteni.
DGT arhitektid olid töötanud varem suurtes büroodes ja nende suhtumine oli algul selline, et nad tulevad siia ja ütlevad, kuidas asju peab tegema. Aga esiteks on siin teine kliima, teiseks teised seadused ja kolmandaks teistsugused suhted ehituse valdkonnas. Prantsusmaal on arhitekt alati peatöövõtja, aga siin tuli käituda vastavalt riigihangete seadusele. Arhitekti positsioon meeskonnas on teistsugune. Lisaks oli esindushoonele hankega valitud kõige odavam eriosade projekteerija, mis omakorda tekitas probleeme.
Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projekti idee on mulle meeldinud esimesest pilgust. Ei olnud just lihtne alustada tööd, kui rahva hulgas oli palju kahtlusi nii asukoha suhtes kui ka kogu ettevõtmise vajalikkuses. Kuid ise uskusin sellesse kogu pika projekteerimise aja. Lisakindlust andis mõte, et tegu ei ole lihtsalt ühe muuseumihoonega, vaid Tartu linn ja eestimaalased said juurde võimsa miljööga elava kultuurikeskuse.
Küsis Katrin Koov PÜSINÄITUS “KOHTUMISED”Kuraator: Kristel Rattus Võistlustöö kontseptsioon: David Crowley, Christine Gräfenhain, Markus Kaasik, Raul Kalvo, Andres Kurg, Andres Ojari, Sander Paas, Marko Raat, Ilmar Valdur, Linnar Viik Näituse arhitektuur: Toomas Adrikorn, Gert Guriev, Markus Kaasik, Raul Kalvo, Kaalre Kannelmäe, Riin Kersalu, Kerstin Kivila, Karin Harkmaa, Taavi Lõoke, Andres Ojari, Juhan Rohtla, Siim Tiisvelt,
