ARHITEKTUUR

Tallinna elanikele loob promenaadiala meelelahutusliku sihtkoha, kus nautida vaateid Läänemerele ning jälgida kruiisilaevade ja -reisijate saabumist ja lahkumist. Terminaliala annab neile võimaluse mängida aina olulisemat rolli külaliste suunamisel otse hoogsasse linnakonteksti, mitte pelgalt tühja sadamasse.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Türi põhikool on õnnestunud näide kaasaegsest koolist, mis kummutab ruumikorralduslikke eelarvamusi, julgustab kasutajaid muudatusi tegema ja pakub ruumilahendusi nii sotsialiseerumiseks kui ka eemale tõmbumiseks.
Kooliruumide kavandamine on kolme aastakümnega muutunud marginaalsest  teemast üheks arhitektuurivälja põhifookuseks, mida toetavad nii teadlaste uuringud kui ka pidev arendustöö. Õppimise ruumid on omandanud uue tähenduse ja näo.
Oleks öelda liiga palju, et kirjeldan muutusi, mis on toimunud uute korterelamute rajamise juures viimase 30 aasta jooksul – see ambitsioon on selgelt liiga kõrge. Muutused toimuvad kogu aeg, nende kirjeldamine eeldab, et nad on registreeritud, süstematiseeritud ja üldistuseks liigendatud. Midagi sellist ma pole teinud. Olen olnud viimased kolmkümmend aastat arhitekt, selle aja jooksul projekteerinud – nüüd katsun tähendusrikkamad aspektid enesest välja kammida.
Pärast Rotermanni ja Telliskivi pika vinnaga sündinud ning teatavate mööndustega edulugusid pöördusid ruumiteemadest huvituvate, aga ka lihtsalt head ruumi ihalevate linlaste ootust täis pilgud Noblessneri poole, mis oli määratud saama üheks teetähiseks Tallinna vaevarikkal teel merele avanemisel. Kuigi mitte kaugeltki valmis, saab vilka elu- ja kultuuritegevusega kvartali kohta teha siiski juba vahekokkuvõtteid. Sealjuures võib täheldada teatavate ruumilis-sotsiaalsete arengumustrite süvenemist Eesti kinnisvaramaastikul.
Karen Jagodin vestles kahe arhitekt-sisearhitekt tandemiga, kelle jaoks on ühiste objektide tegemine saanud eelistatud loominguvormiks: Kalle Vellevoog ja Tiiu Truus ning Mihkel Tüür, Ott Kadarik ja Kadri Tamme.
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995. 
Käesoleva sajandi alguskümnendil kõlama hakanud jutud muuseumide kaubamajastumisest ning kogu kultuuri muutumisest üheks lõppematuks festivaliks on tugevalt liialdatud. Uued kultuuriobjektid on näited riigi tellimusel valminud avalikust ruumist, üsna eneseteadlikud ega lähe üldiselt kaasa maad võtva kommertsialiseerumisega.
Sel viimasel Riia-reisil hakkas mulle lõunanaabrite pealinna muidu üsna kaootilises linnapildis silma hingestatud maastikuarhitektuur. Lähemal uurimisel selgus, et see kõik on tulnud ühest büroost: maastikuarhitektuuriateljeest ALPS, mille loojad on Helēna Gūtmane, Mark Geldof ja Ilze Rukšāne.
Postitused otsas