ARHITEKTUUR

Eesti Rahva Muuseumi oma kodu sai valmis tänu kolmele lihtsale alustalale: usk, usaldus ja koostöö. ERM-i rohkem kui sajast inimesest koosnev kollektiiv otsustas aastal 2006, et meie ülesanne pole ainult hoone ehitamine, vaid ka XXI sajandi ERM-i mõtestamine. Seega ootas meid projekt, mis oli suurem iga üksiku inimese meeldimise ja mittemeeldimise tasandist. Projekt, mis meile oli antud ajaloolise ja elus kordumatu võimalusena.
Nüüd, mil lihvimata teemantist on saanud pilkupüüdev (arhitektuuriline) kalliskivi, on aeg uurida, millise peentöötluse abil tulemus saavutati. Projekti üle arutades lähtume kolmest üldisest märksõnast: sõnavara ehk hoone põhiterminite määratlemine, linlikkus ehk hoone kontekst väikeses ja suures plaanis ning sisemus – interjöörist majasiseste suheteni.
DGT arhitektid olid töötanud varem suurtes büroodes ja nende suhtumine oli algul selline, et nad tulevad siia ja ütlevad, kuidas asju peab tegema. Aga esiteks on siin teine kliima, teiseks teised seadused ja kolmandaks teistsugused suhted ehituse valdkonnas. Prantsusmaal on arhitekt alati peatöövõtja, aga siin tuli käituda vastavalt riigihangete seadusele. Arhitekti positsioon meeskonnas on teistsugune. Lisaks oli esindushoonele hankega valitud kõige odavam eriosade projekteerija, mis omakorda tekitas probleeme.
Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projekti idee on mulle meeldinud esimesest pilgust. Ei olnud just lihtne alustada tööd, kui rahva hulgas oli palju kahtlusi nii asukoha suhtes kui ka kogu ettevõtmise vajalikkuses. Kuid ise uskusin sellesse kogu pika projekteerimise aja. Lisakindlust andis mõte, et tegu ei ole lihtsalt ühe muuseumihoonega, vaid Tartu linn ja eestimaalased said juurde võimsa miljööga elava kultuurikeskuse.
Kujutan ette, kuidas Londoni mustas taksos saabunu tõttab traditsioonilisest trepist üles, teeb peatuse maja kohta ootamatult avaras garderoobis, märkab ehk mittepealetükkivaid maastikufotosid, mis on visiooniks tuunitutena seintel, ka kõrvalruumi kardinatel. Astub ehk sisse ninapuuderdamisruumi, kus teda üllatab linnulaul. Jah, muusika ja meeldivad aroomid poleks teda kui kogenud londonlast üllatanudki. Ent linnulaul viktoriaanliku maja tänapäevases tualettruumis? Ometi langeb see nii hästi kokku siinsetes majades kunagi elanud inimeste kohta öelduga, et nad elasid kui linnud puuris, liikusid oma suhteliselt kitsastes, ent kõrgetes majades nagu linnud puuris, ikka üles-alla lennates.
16.-28. novembril 2016 toimus Berliinis World Architecture Festival (WAF), kus "KODA Walking Concrete" 26,2m2 liigutatav maja oli üks kümnest kogu maailmast valitud Small Prize'i kategooria finalistidest.
Järgnev on katse mõelda Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurist kui protsessist. Artiklis on tähelepanu koondatud mitte niivõrd sellele, mis ERM-i arhitektuur on, kuivõrd sellele, mida see teeb. Seejuures pole fookuses mitte üksikkasutaja kogemus, vaid Eesti ajalugu. Niisiis küsigem, mida teeb ERM-i arhitektuur Eesti ajalooga?
Postitused otsas