MÕTLUS
Kas arhitektuuri hämarale osale – sellele, millest on lihtsam mitte rääkida, kuid millel võib olla võime kõnetada kõige erinevamaid vaatajaid – saab kõrvale seada jälgitavad arutluskäigud?
Londonis resideeruvad fotograafid uurivad Balti riikide muutuvat pinnast ning näitavad, kuidas tööstus ja transport maastikku kujundavad. Fotoessee.
Vindi ja Maasiku kooslus on nii loogiline ja harmooniline, et saab vaid küsida, miks alles nüüd. Küllap on Arne Maasik astunud selle näitusega siiski suurema sammu oma varasematest tegemistest selle ühtsuse poole. Ta on geomeetrilise ideaalmaailma arhitektoonid ise konstrueerinud ja ehitanud ning seejärel fotodele jäädvustanud.
Kaasaegses kultuuris ei näi olevat kindlapiirilist kodu mõistet. Kodutus, võõrandatus ja eksiil on palju enam diskuteeritud teemad kui autentne või idülliline kodu - koht või paik, kus inimene elab. Millisena on inimese kodu kujutletud kirjanduses ja filosoofias? Ja miks need kujutlused ikkagi lõpuni pole teoks saanud? Need on küsimused, mis on puudutanud väga erinevate ajastute mõtlemist ja kirjandust.
Üleüldse on positiivsuse imperatiiv turismindusse kui rõõmu vahendavasse meelelahutusärisse sisse kirjutatud. Näiteks manitseb giidieetika hoiduma teemadest, mis võiksid esile kutsuda negatiivseid reaktsioone. Seega peavad giidid teatud määral elu ilustama ja varjama ühiskondlikke probleeme, giid ei tohiks kaevuda oma jutuga sügavamale, kui silm seda lubab (ja silmal on kombeks peatuda ainult ilul).
Saksamaa pealinn on reeglite rägastik, kus vohab umbrohi ja kujutlusvõime. Kuigi üldiselt võib igat sorti mitmekesisus jätta Berliinist mulje kui tolerantsuse pealinnast, toimub seal ka üht-teist vastuolulist.
Kui vaadata Hiinat avatud meelega, leiab nii mõndagi, mida kõrva taha panna.
Looduse kord on keeruline, huvitav ja ilus. Inimkonna arusaam korrast ja ilust kipub aga olema pigem primitiivne, mistõttu tasakaalukus, mis võiks me tegevusi suunata, on üha enam kadumas. Haljasruum on mõeldud kasutamiseks, kuid tegelikkuses on haljasalad madalaks niidetud muru, millel inimesed kunagi ei käi ning mille oleme teiste organismide elutegevuseks sobimatuks lihtsustanud.
Olümpimängude ajal ehitati Barcelonasse operatsioonisüsteem – sidus ja korrastatud kümnest rannast avaliku ruumi ahel –, mille lõigud kohanevad ajaga, lasevad end ümber mõelda ning millel elu saab isetoimeliselt vohada.
