MAJA 3/4-2025 (121-122): Töö ja toit

Mis on arhitekti töö, mis on selle tulemus? Arhitekti rolli tajutakse tihti enama kui projekteerimislepingu täitmisena: arhitektidelt eeldatakse kaasa löömist ja panustamist ühiskondlikku kultuuri- ja väärtusruumi – midagi, mis on üldiselt lepingutes määratlemata. Mille peale kulub tegelikult arhitekti tööaeg ja kui palju see maksab? Lõpuks jõuab kõik, mida oma keskkonnas korda saadame ka meie toidulauale ja see, mis on meie
toidulaual, mõjutab otseselt meid ümbritsevaid maastikke. Topeltnumbri teises osas keskendumegi osale maailmast, mis meie keredest läbi käib. Vaatleme ruume ja rituaale, mis toidu manustamist saadavad ja materiaalseid planeeringulisi praktikaid, mis toidu lauale toovad. Need paigad ja söömaajad toetuvad aga suuresti hiiglaslikele tööstuslikele süsteemidele, mis oma praegu levinud kujul jätavad meid kestlikkusejärgsel ajastul küll tõenäoliselt nälga. Ent toidul, selle kasvatamisel, valmistamisel ja jagamisel on ka võime olla eelkujundav praktika, st kompida ruumiloogikat ja ühiskondlike võimaluste piire.

Kontrollitud keskkond

Selleks et toimuks kultuuriline nihe sellise materjali- ja energiakasutuse poole, mis võtaks arvesse planeedi taluvuspiire, tuleb ümber hinnata aluseeldused selle kohta, kuidas hooned ümbritseva maailmaga suhestuvad.

Kui hooned võrsuvad pinnast, millel nad seisavad

Territooriumist lähtuv projekteerimine väärtustab ressursside ammutamise asemel seotust. Bioregionaalse projekteerimise teemal arutavad Clara Kernreuter Atelier LUMAst ja Maria Helena Luiga kuidas.worksist.

Liha paradoks

Kui ületada liha paradoks ning teha nähtamatuks muudetud loomatööstuse tegelikkus pisutki nähtavamaks, võiks ju olla mõeldav liikuda toitumisviiside poole, mis ei vaja loomade ekspluateerimist.

Rein Einasto

Rein Einastoga vesteldes avaldub interdistsiplinaarsuses midagi enamat kui erinevate oma ala ekspertide eesmärgistatud koostöö. Selle tähendus on pigem kultuuriline kui projektipõhine: ühiselt jagatud ühiskondliku vastutuse võtmine, ühistegevuse mõtestamine või ka kasutades Einasto mõistet – ühisvaimus olemine.

Jaak-Adam Looveer – ruumikunstnik bürokraatia vahenditega

Andres Alver on tabavalt öelnud, et arhitektuurses mõttes läheb linnaplaneerimises 90% lahendustest põhjusel või teisel untsu ning välja tuleb vaid 10%, kui soodsad asjaolud kokku langevad. Osapooli on lihtsalt nii palju. Olen püüdnud seda teoreetilist 10% märgata ja ellu aidata. 

Johan Tali: Nüüd saab meid päästa ainult linn!

Johan Tali on Eesti arhitektide liidu välja antava noore arhitekti preemia 2021. aasta laureaat. Preemia pälvis ta mitmekülgse tegevuse eest arhitekti, kuraatori, õppejõu ja arhitektuuriga seotud teemade populariseerijana. Tali kaasasutatud arhitektuuribüroo Molumba töid iseloomustab püüdlus tervikliku ja loominguliselt lahendatud ruumikäsitluse poole, erilist tähelepanu pööratakse hooneid ümbritsevale avalikule ruumile.

Passiivsusest

Ühendkuningriigis on hulk omavalitsusi võtnud kasutusele passiivmaja meetodi, et realiseerida oma kasvavaid ambitsioone sotsiaaleluasemete valdkonnas. Kas sellest võiks paraneda ka ruumi kvaliteet?

Hooletaristu

Hooletaristu kui kogukondlik algatus läheb kaugemale pelgast funktsionaalsusest, luues sidemeid, mis kosutavad vaimu ja soodustavad kollektiivset paranemist. Lisa Goncharenko tutvustab nelja Ukraina algatuse ja vabaühenduse kogemust, mis puudutavad Ukraina ülesehitamist keset käimasolevat sõda.

Seeniormajadest siin ja mujal

2016. aastal kolis kamp naisi spetsiaalselt nende jaoks, nendega koostöös arendatud ja valmis ehitatud kortermajadesse Londoni äärealadele Barneti linnajaos. Sellega kulmineerus protsess, mis sai alguse 1998. aastal, kui osa neist asutas vanemaealiste naiste kollektiivse elamise seltsi

Liiguta mind

Mõjusa vormikeelega lummuslik väljak köidab tähelepanu, haarab mängu ja uurib kasutaja valmisolekut ruumiloomes osaleda. Võru keskväljaku lahendus erineb teistest EV100 „Hea avaliku ruumi“ programmi väljakutest mustvalge värvigamma ja jõulise geomeetria poolest. Võrudele, kaartele ja ratastele on üles ehitatud kogu linnaliste elementide süsteem.

Kui hooned võrsuvad pinnast, millel nad seisavad

Territooriumist lähtuv projekteerimine väärtustab ressursside ammutamise asemel seotust. Bioregionaalse projekteerimise teemal arutavad Clara Kernreuter Atelier LUMAst ja Maria Helena Luiga kuidas.worksist.

Imiteerides puitu. Kahtlase materjali jälil

Autorid uurivad suuremaid protsesse, mis on seotud töödeldud puitmaterjalide tootmisega. Neid materjale toodetakse tööstusjääkidest, aga ka spetsiaalselt selleks maha võetud puudest. Leiutaja ja puitlaastplaadi patenteerija Max Himmelheberi naiivne arusaam, et seda materjali hakatakse tootma üksnes puidujääkidest, on praegusest reaalsusest kaugel.

Meretramm

Kümmekond aastat tagasi korraldas Tallinna linn innovaatiliste lahenduste ideevõistluse. Meretrammi idee sai auhinnalise koha ja on kantud ka Tallinna innovaatiliste ideede teekaardile. Villem Tomiste visandab ühest võimalikust taristust võrsuvad võimalused.

Lihula võimaldav salapära

Lihula on väikelinn, kus iga uus ettevõte võib linna fookuspunkti nihutada. EV 100 avaliku ruumi programmi võistlus keskendus linna ajaloolisele teljele ja peatänavale – Tallinna maanteele. Võistlustöö „Hõbelauk“ mitmekesistab tänavaruumi ja tõstab esile salapäraseid kohalikke ruumipotentsiaale.

Uurimisretked Eesti maapiirkondades: kuidas muuta külad nutikaks?

Belgia arhitekt Edith Wouters veetis kaks nädalat kunstiresidentuuris MAAJAAM Otepääl Neeruti külas ja mõtiskles selle üle, milline võiks olla külade soovitav tulevik maapiirkondades. 2019. aasta avatud talude päeval 20.–21. juulil pani ta Neeruti külas Ojaveeres püsti nutika küla kontori Nutiküla Stuudio, milles osalesid nii külaelanikud, kohalikud huvilised kui ka eksperdid.

Ruum ja digireaalsus

2019.a. Tallinna Arhitektuuribiennaali raames Eesti Kunstiakadeemias toimunud kõrgtasemeline konverents käsitles digitaalsuse mõju arhitektuuriloomele, tootmisprotsessidele ja ühiskonnakorraldusele.

Korduslaul

Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?