Sügis 2019: autor
Vestlus Judith Lösingi, Julian Lewise ja Dann Jesseniga (arhitektuuribüroo East Architecture Landscape Urban Design Ltd.) selle üle, kuidas büroo ligi 20 aasta pikkune arhitektuuritegevus suhestub autorluse teemaga ja kuidas peaaegu ainult Londonis tegutsemine seda vormib.
Linn on avaliku ruumi metonüüm, seda kujundavad iga linna selle elanikkonna moraalinormid ja vastupidi, linn kujundab seda, millist elu inimesed elada saavad ja tahavad. Väljendamaks solidaarsust ja enda globaalselt positsioneerimiseks on mõned linna(valitsuse)d hakanud oma linnaruumi kväärima.
Kas muusikaga võiks leiduda paralleele arhitektuuriloome töömeetodites? Kas ka projekteerimisest võiks mõelda kui millestki, mida teatud rühm inimesi piiratud aja jooksul loob? Kas arhitektuur võib olla protsess, mille käigus lisatakse projekti pidevalt uusi kihte ning eri inimesed teevad erinevat kaastööd, alates kindlakäelisest bassimängijast kuni lauljani, müüriladujast projektijuhini ning ennekõike projekteerijast lõppkasutajani?
Fotografiska ilmus justkui eikusagilt, initsiatiiv tuli n-ö kaasaegse kunsti valdkonna kõrvalt, Rain Tamme, Maarja Loorentsi, Margit Aasmäe ja Peeter Piheli omaalgatuse ja erakapitali toel. Eks „saladus kui strateegia“ ka, aga siinse väikese ja üsna prekaarselt toimetava välja mõttes oli see ikkagi tõeline vau. Ja tekkida veel kohe nõnda valmiskujul, totaalselt ja korraga! See tutikas, pakendist välja võetud kaunisasi on alles kulumisjälgedeta ning veri, higi ja pisarad – kui neid selle Stockholmist pärit UFO maandamise juures ka kulus, välja ei paista.
Siin me seisame, planeeringu järgi „lihtsa ja asjaliku“ tehasehoone ees ja ajame projekteerijaga juttu: „Rapsikuivati ja -hoidlate juures pole arhitektil eriti midagi teha. Insenerid teevad põhiskeemid valmis, arhitektil on vaja mõelda majale vaid seinad ümber. Kogu kompleksi on põhimõtteliselt võimalik juhtida ka mobiiltelefonist.“
Kuidas me siia jõudsime?
Kas Rannamõisa leinamaja muutumise tavandimajaks põhjustas autor arhitektuuri kaudu või tellija hoone kasutusprogrammi kaudu? Mida näitab selline juhtum meie surmakultuuri ja sellega seotud arhitektuuri arengu kohta?
Käesoleva projekti arhitektuurseks kirjelduseks on kõige mõttekam vaadelda asutust kui materjalide voo, akumulatsiooni ja taaskasutusena. Säärane hajutatud või isegi autorluseta ning eelkõige materiaalne vaatepunkt pakub mõtteainet hoopis ruumilise esteetika üle, mis nähtavalt ja kogetavalt pakub meeleliselt ja kehaliselt vabastavat meeleolu.
Perekond Kreisi fond on Eestis elava perekonna poolt loodud arhitektuuri toetav fond, mille asutas 2012 Heljo Kreis, kes on varalahkunud arhitektide Hanno ja Erki Kreisi ema. Preemia eesmärk on väärtustada Eesti arhitektuuris peavoolust kõrvale jäänud huviäratavaid ilminguid, alternatiivseid praktikaid ja mitmekülgseid loojaid. 2019 preemia laureaat on Marika Lõoke.
On tavapärane, et kui eemaldutakse inkubaatorilaadsete tüüpprojektide ehituse ideest, säilib eramu projekteerimisel autori omapära. See, et 1965. aastal kehtinud riigikorra nüansid ei arvestanud individuaalelamute projekteerimisel autorlusega, oli üks põhjustest, miks levisid tüüperamud ja looming oli varjus.
Kui arhitektuuri pole võimalik tunnetada või tundmatust tundma õppida, on ta üldse sel juhul olemas?
