Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Olla olemas tähendab tänapäeval olla ühendatud. Elektri-, sooja-, teede- ja tänavavõrk, internetiühendus ja veevarustus – kõigist neist ristuvatest, osati kattuvatest võrgustikest on saanud justkui inimeste põhiõigus. Seni, kuni need võrgud hästi toimivad, jääb neist sõltuvus märkamatuks – harva peatume, et teadvustada energiat, mis jõuab üle taevalaotuse, maa- ja merealuste trasside ning seinasiseste juhtmete kaudu miljonitesse seadmetesse. Kui aga miski võrgustiku toimimist häirib, olgu selleks türanliku naaberriigi sõjaline rünnak, hindade järsk kallinemine või katastroofilised ilmaolud, avaldub nende struktuuride poliitiline, majanduslik, eetiline ja tihti ka ruumiline mõõde.
Rotermanni kvartal on taasiseseisvunud Eesti esimene ambitsioonikas katse luua terviklikku ja arhitektuurselt kõrgetasemelist linnaruumi. Tänavu möödub 20 aastat, mil kinnitati piirkonna arengu aluseks olev tsoneerimiskava. Urbanist Mattias Malk uurib, mida õppida märgilise ja murrangulise ruumi kujunemisest.
Pikki aastaid Narva kuulsusrikka aja- ja arhitektuuriloo tumma tunnistajana keset hruštšovkadega ääristatud tühermaad seisnud Narva raekoda on taas ellu ärkamas, kirjutab Madis Tuuder.
Kaua paremat saatust oodanud linna üks sümbolhoonetest on läbinud põhjaliku uuenduskuuri ja loodetavasti saab linna esindushoonena tagasi osaliseltki oma algse funktsiooni ja muu sisu, mis aitab hoonet elus ja käigus hoida. Koos hoone rekonstrueerimisega sai uue ilme ka selle ajalooline Raekoja plats.
14.-15. juunil 2022 toimunud vanalinna linnafoorum otsis peent tasakaalu võõraste ja kohalike elanike toimetamiste ning väärtusliku vana ja edumeelse uue vahel.
Rotermanni kvartal paistab silma rekonstrueeritud endiste tööstushoonete ja uute ehitiste mitmekesisuse poolest. Ilmselt ei leidu kogu Eestis teist sama rohkete preemiatega pärjatud kvartalit. Mathilda Viigimäe ja Kristi Tšernilovksi heidavad valgust Rotermanni arhitektuursele kujunemisele.
Bastionaalvöönd peaks olema park, mille kasutust aktiveerib hoone. Kaarli pst ja Toompea tn nurk jääb väljapoole vallikraavi kontuuri ning sinna hoone kavandamine ei pisenda tingimata bastioniehitiste mõju.
Teos on reaktsioon Los Angelese kesklinna kõrghoonete isiklikule ja hirmutavale kogemusele. 2010. aastal LA-s elades ja õppides kujutasin ette düstoopilist degenereeruvat linna, mida iseloomustab nõrgemaid väljatõrjuv monofunktsionaalsus, kõrgemad ja veel tihedamalt paigutatud ärihooned ning tänavaruumi pimedusse vajumine.
Töö uurib arhitekti rolli muutuvates keskkonnatingimustes. Arktika piirkond seisab silmitsi dramaatiliste sotsiaalsete, majanduslike ja keskkondlike muutustega. Järjest suurenev surve Arktika loodusressurssidele ning Põhja-Jäämere laevatamine seab kõrgendatud nõudmised muidu väga hõredalt asustatud piirkonnale. Selleks, et tagada pääste- ja otsingutööde võimekus ja looduskaitse, on vajalik uus infrastruktuur.
Hübriidhoone ühendab raamatukogu ja botaanikaaia ruumiliseks tervikuks, disaini ja kõrgtehnoloogia sümbioosiks. Projekt asub Viinis Burggartenis, Habsburgide keisriperekonna ajaloolises kuninglikus privaataias Austria rahvusraamatukogu ja Palmenhausi vahel.
