Loodus- ja maavarad mõjutavad rahva, riigi ja kultuuri enesekuvandit ning sätestavad rahvusvahelisi suhteid igal tasandil: poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt. Ühiskonnana oleme selle varanduse pärijad ning riigina teinud pakti, et käime sellega ümber säästlikult ja heaperemehelikult. Arhitekti vastutust selles ei tasu alahinnata, sest ehitus on otseselt seotud maa seest võetud ainese ümberkehastamisega arhitekti joonestatud projekti järgi. Seniks, kuni ruumiloome ei võta tõsiselt materjalide päritolu ja sotsiaalset hinda, kavandame me jätkuvalt kaevandusi, mille olemasolust me ei pruugi isegi teadlikud olla või mille ees me silma kinni pigistame.
14.-15. juunil 2022 toimunud vanalinna linnafoorum otsis peent tasakaalu võõraste ja kohalike elanike toimetamiste ning väärtusliku vana ja edumeelse uue vahel.
Tugeva iseloomuga maja on kerge vihata. Või siis armastada. Näiteks Tallinna linnahalli puhul on vähe neid, kes selle hoone suhtes ükskõikseks jäävad. Paljude jaoks on linnahall geniaalne tehismaastik ja linnalava, teiste jaoks, nagu oli ka 2007. aastal lammutatud Sakala keskus, Nõukogude okupatsiooni jäänuk, mis vabasse Eestisse ei sobi. On veel palju teisigi vähem või rohkem tuntud Nõukogude perioodi hooneid, mis on arhitektuurilt ambitsioonikad, kuid paljude jaoks kas esteetilistel või ideoloogilistel põhjustel vastuvõetamatud.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Oleme pälvinud tööandja enneolematu usalduse. Töö on ühtäkki muutunud hajusaks, toimudes asünkroonselt eri kohtades ja aegadel. Selles osas, kuidas ettevõtetes tööd organiseerida ja inimesi inspireerida, on tajuda sügavamat läbimõtlemist. See on muutnud arusaama – sisu ja käitumine on hakanud mõjutama keskkonda, kandvat ideed ja alles seeläbi suunama esteetilisi ruumiotsuseid.
Kuidas toetada inimese heaolu ja vaimseid protsesse tõenduspõhise disainiga? Arutleme selle üle Tartu Ülikooli Delta keskuse õppe- ja teadushoone ning Tallinna Ülikooli Vita loomemaja näitel.
Nüüdisaegne muuseum on muutunud asjade esitlemise ja küsimuste küsimise asemel kogemuskohaks, kus tuleb alluda loojutustamise loogikale. Vaatleme, kuidas suhestub rekonstrueeritud Narva linnus ajaloo ja elamuste pakkumisega.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Kommunismiohvrite memoriaali minimalistlik suurejoonelisus ja arhetüüpne kuvand kõnetavad, isegi vapustavad vaatajat, kirjutab Leonhard Lapin.
MAJA suvenumber on ilmunud!
