Hannes Aava subjektiivsed nopped Baltikumi viimase 30 aasta ruumiloome kogemustest.
Francisco Martínezi ja Joosep Kivimäe inventuur Eesti piirilinna Narva ruumiobjektidest.
„Võõraste“ sümbolite eemaldamine pakub vaid näilist lahendust, kuna dissonantse pärandiga seostuvad dissonantsed teemad – keeruline ja vastuoluline minevik, konfliktsed ajalootõlgendused jne – vajaksid hoopis laiapõhjalisemat läbitöötamist.
Territooriumist lähtuv projekteerimine väärtustab ressursside ammutamise asemel seotust. Bioregionaalse projekteerimise teemal arutavad Clara Kernreuter Atelier LUMAst ja Maria Helena Luiga kuidas.worksist.
Kui ületada liha paradoks ning teha nähtamatuks muudetud loomatööstuse tegelikkus pisutki nähtavamaks, võiks ju olla mõeldav liikuda toitumisviiside poole, mis ei vaja loomade ekspluateerimist.
Betoon pole mitte ainult füüsiline kehand, materjal või objekt, vaid ka sotsiaalne protsess. Kas ka progress?
Snøhetta projekteeritud elu- ja kontorihoone Vertikal Nydalen Oslos kompab tänapäevase loomuliku ventilatsiooni lahenduse piire. Kirjutab Ott Alver.
Ühendkuningriigis on hulk omavalitsusi võtnud kasutusele passiivmaja meetodi, et realiseerida oma kasvavaid ambitsioone sotsiaaleluasemete valdkonnas. Kas sellest võiks paraneda ka ruumi kvaliteet?
Autorid uurivad suuremaid protsesse, mis on seotud töödeldud puitmaterjalide tootmisega. Neid materjale toodetakse tööstusjääkidest, aga ka spetsiaalselt selleks maha võetud puudest. Leiutaja ja puitlaastplaadi patenteerija Max Himmelheberi naiivne arusaam, et seda materjali hakatakse tootma üksnes puidujääkidest, on praegusest reaalsusest kaugel.
Peale puude elab ka 70% Eesti inimestest linnas või linnalises keskkonnas — kas hingata puhast õhku ei olegi nende inimõigus?
Selle loo põhiküsimus: mis jõud on haisul? Ning: kes tunneb haisu? Kes räägib haisust? Kes otsustab, kus haiseb?
Toimetaja Valik
Sellest majast õhkub armastust. Kunstiakadeemia uus hoone Kalamaja serval Tallinnas on väga hoolikalt läbi mõeldud arhitektuuriga ning annab Eesti tuntuima kunstikõrgkooli edasisele tegevusele positiivse tõuke.
Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla on pärast Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetamist 2008. aastal töötanud praktiseerivate arhitektidena. Alates 2014. aastast on nad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kursuseprojekti juhendajad. Nende 2011. aastal asutatud büroos KUU arhitektid on tegevad ka Johannes Aasmäe, Eik Hermann, Liis Juuse, Kristo Põlluaas, Kristjan Reidi.
Küsis Eik Hermann.
Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Küsis Mirko Traks.
Arvo Pärdile pühendatud keskus on laetud paljude erinevate ootustega, mis seab arhitektuurile kõrged nõudmised. Õnnestunud ruum on lisaks konkreetsete võimaluste pakkumisele ka abstraktne masin, vahend mõtlemaks inimese vahekorra üle millegi üldisemaga.
Arhitektuuris on vist nii, et ainus garantii kõrge kvaliteedi tekkimiseks on pühendumus, läbitöötatus ja täpsus. Tomomi Hayashi ja Hanno Grossschmidt ajavad oma asja tasakaalukal moel, professionaalselt ja pühendunult. Ja nende arhitektuur räägib nende eest.
Intervjueeris Kalle Komissarov.
Aastate jooksul on Veronika tähelepanu keskpunkt liikunud aina enam arhitektuuri loomiselt arhitektuuri võimaldamisele. EKA arhitektuuriteaduskonna teadustöö juhina on ta tegelenud arhitektuurihariduse arendamisega, arhitektuuri- ja disaininõunikuna on vaadelnud ruumivaldkonda juba kogu riigi perspektiivist.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Enam loetud
2019.a. Tallinna Arhitektuuribiennaali raames Eesti Kunstiakadeemias toimunud kõrgtasemeline konverents käsitles digitaalsuse mõju arhitektuuriloomele, tootmisprotsessidele ja ühiskonnakorraldusele.
Milliseid muutusi toob kaasa haldusreform ruumilises planeerimises riigi tasandilt vaadates? Suur hulk kohaliku omavalitsuse otsustest mõjutavad ruumi. Kuidas muuta need otsused teadlikumaks? Artiklis on püütud mõtestada muudatusi ja tagajärgi, mida haldusreform võib kaasa tuua ruumilises planeerimises.
Projekt tegeleb kolme aasta jooksul Tallinna linnaehituslike visioonide ja ruumiliste stsenaariumitega ja keskendub kuuele suuremale teemale: planeerimispraktikad, linna struktuur, linna tihedus, linna piir, suur infrastruktuur linnas ning linna iseloom.
Hea küll, lepime. Fikseerime selle kokkuleppe kuidagi ära ka. Jah, muidugi, kirjutame seadustesse sisse, et ruumilised lahendused olgu eeskujulikud.
Intervjuu lähtub Yael Reisneri loengust „Miks on ilu arhitektuuris oluline; kultuurilised eelarvamused, mõistatuslikkus ja püüdlus uue ilu poole“. Yael Reisner on valitud ka 2019. aasta Tallinna Arhitektuuribiennaali peakuraatoriks kavandiga “Ilu loeb! Ilu naasmine (ajutiselt) uinunud seisundist”.
Seni on Eestis elamute renoveerimine olnud valdavalt ühe maja põhine, kuid järjest enam levib naabruskonnapõhise renoveerimise idee. Lisaks hoonete tehnilisele moderniseerimisele on naabruskonnapõhise renoveerimise puhul võimalik leida hoonetele ka arhitektuurilahendusi, mis seovad piirkonna tervikuks paremini, kui seda saaks teha iga hoonet eraldi renoveerides. Kui seni on elamute renoveerimist kavandanud pigem insenerid, siis naabruskonnapõhisel renoveerimisel on vaja kaasata ka arhitektid ja maastikuarhitektid, kes saavad anda panuse nii elamu arhitektuursesse kujundamisesse kui ka leida hoonetevahelisele ruumile uut lisandväärtust.
