Kust läheb piir tegeliku arengu ja mõttetu ehitamise vahel? Kuidas kasutada betooni otstarbekalt ja mitte raiskavalt? Millisel kujul võiks betoon tänasel päeval arhitektuuris esineda?
2016. aastal kolis kamp naisi spetsiaalselt nende jaoks, nendega koostöös arendatud ja valmis ehitatud kortermajadesse Londoni äärealadele Barneti linnajaos. Sellega kulmineerus protsess, mis sai alguse 1998. aastal, kui osa neist asutas vanemaealiste naiste kollektiivse elamise seltsi
Vananev elanikkond ei vaja midagi vähemat kui territooriumi radikaalset ümberseadistamist, transformatsiooni, mille eestvedajad on arhitektid ja linnaplaneerijad.
Helena Keskküla meenutab keerukaid otsinguid leidmaks kiviraidurist õpetajat. Eesti mütoloogia, inimelude märkimis- ja mäletamisviisid, koduigatsus ja tohutu väsimus ekraanidest vormusid perfomance-iks "Sammal ei kasva...", mille fotojäädvustused leiab MAJA 1-2024/116 teemanumbrist "Kivi".
2023. aastal viisid Juliet Haysom ja Thomas Randall-Page läbi AA suvekooli “Working Stone” – “Kivitööd”. Lõuna-Inglismaa paemurrus toimunud suvekooli raames projekteeriti tihedas koostöös kivi kui materjaliga ja avastati võimalikke lähenemisviise produktiivsele taaskasutusele. Peale isiklikku kogemust kivitöö vahendite ja protsessidega ning kohalike kaevandustega tutvumist oli võimatu vaadata materjali puhabstraktsel tasandil. Selle asemel arendati töömeetodeid, mis võimaldasid kasutada kaevandamise ülejääke.
Eesti paekivi asjatundja, geoloog Helle Perens kutsub lugejaid rännakule läbi erisuguste Eesti paekivikihtide ja tutvustab materjalide läbi aja muutunud käsitlusvõimalusi. Selgitused eri kivide - pae, dolomiidi ja mergli vormumistingimustest ning kaardistused nende hilisematest kasutustest kohalikus ehituspraktikates laovad viljaka pinnase küsimaks – kui mõistlik on praegune levinud teguviis õhata ka kõige kõrgema kvaliteediga ehituskivi killustikuks?
Tagavere dolomiidi õhukused plaadid pudenevad Linnahalli seintelt – Eesti arhitektuuri vaieldamatult mütoloogiliselt elukalt. Madli Kaljuste vaatas seina; okasnahkseid, käsi-ja lülijalgseid, luges vee liikumise miljoneid aastaid. Luges linnahallist kirjutatud lõputöid, kunstiprojekte, arvamusartikleid, vestlusringe. Tähemärke. Jõudis küsimusteni – mida omas maailmas püsivana, mida ajutisena tajume? Kuidas tajume end ja omi tegemisi settivas ja muutuvas ajas? Kas settiv sütitaja on üks mõttetu oksüümoron?
Kas arhitektuuri ja geosfääri suhet saaks ümber mõtestada? Kas peale ekstraheerimise ja kohandamise oleks võimalik leida viise koostööks geosfääri liikumiste ja tsüklitega? Galaad Van Daele kirjutab Bagni San Filippost, kus on võimalik kogeda mitte-alati-nii-väga-aeglasi biokeemilisi protsesse, mille vältel kivi tekib. Vaatlused ja näited geoloogiliste protsessidega suhestuvast disain-mõtlemisest kutsuvad mõtlema sellele, et ehk saaksid geoloogilised elemendid õpetada üht koma teist aeglustumisest ka kiire-tempolisele ehitusvaldkonnale.
Õhk ja selle koostis puudutavad kõiki ruumivaldkondi nii mikro- kui ka makrotasandil. Õhuvoolude kontrollimise viisides avaldub arhitektuuri suhe end ümbritseva keskkonnaga. Selles numbris küsime: kuidas su maja hingab?
2024. aasta parimaid hooneid, maastikke ja arhitektuurialast tegevust tunnustati 23. jaanuaril Rüütelkonna hoones toimunud arhitektuuripreemiate tseremoonial. MAJA artiklipreemia pälvis Mattias Malk artikliga „Milleks uurida Rail Balticut?“
Artiklipreemia eesmärk on tunnustada MAJAs ilmunud ruumiloome valdkonna parimaid artikleid, tunnustades nii kriitikat, esseistikat kui ka valdkonna piire avardavat uurimistööd. 2024. aasta artiklipreemia nominendid ja laureaadi valis kunstikriitik ja kuraator Aleksander Metsamärt.
Inimkond on muutmas planeeti enda majandussüsteemi teenindavaks taristuprojektiks. Maastikuarhitekt Hannes Aava vaatleb selle arengu peegeldusi kriitilises teoorias ja arutleb, mida peaksime tegema, et inimkonna metabolismist ei saaks metastaas.
Toimetaja Valik
Tartusse koondunud maastikuarhitektide kolmik esindab uut isepäist põlvkonda, kes usaldavad looduse iseorganiseerumise võimet ja lubavad, et nende koostöö kestab, kuni kogu Eesti on kaetud kvaliteetse avaliku võsaga.
Intervjueeris Katrin Koov.
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
Enam loetud
Kuidas väljendub ühiskonna muutumine arhitektuuris? Sellele vastamiseks vaatame tagasi 30ne taasiseseisvusaasta ruumiloomele.
Ajakiri Maja on 1994. aastast olnud keskne platvorm Eesti arhitektuuri kajastamiseks ja edendamiseks. Ajakirja sajanda numbri puhul vestlesid kõik, kes peatoimetaja rolli aja jooksul täitnud – Leele Välja, Piret Lindpere, Triin Ojari, Katrin Koovi ja Kaja Pae –, rääkides tööpõhimõtetest ja ajakirja muutumisest läbi kahe ja poole kümnendi. Küsis Andres Kurg.
Muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja neile sisu leidmine on üks võimalus väikeasula tutvustamiseks ja elavdamiseks.
Kooliruumide kavandamine on kolme aastakümnega muutunud marginaalsest teemast üheks arhitektuurivälja põhifookuseks, mida toetavad nii teadlaste uuringud kui ka pidev arendustöö. Õppimise ruumid on omandanud uue tähenduse ja näo.
Andres Alver on tabavalt öelnud, et arhitektuurses mõttes läheb linnaplaneerimises 90% lahendustest põhjusel või teisel untsu ning välja tuleb vaid 10%, kui soodsad asjaolud kokku langevad. Osapooli on lihtsalt nii palju. Olen püüdnud seda teoreetilist 10% märgata ja ellu aidata.
Fotod seeriast “Shanghai, viimane lennuk”, mis dokumenteerivad Tartu Hiinalinna aedasid, 2017.
Loovust peetakse 21. sajandil üheks olulisimaks omaduseks. Millistes ruumides laotakse loova isiksuse nurgakivid? Madli Maruste vaatleb Pärnu Raja lasteaia sise- ja välismaastikke.
