Eesti, Läti ja Leedu – Baltimaad – on suuremale osale maailmale kolm sisuliselt eristamatut väikeriiki. Geopoliitilise terminina on „Baltikum“ kinnistunud alles 20. sajandil. Kolme riigi varasem aja- ja kultuurilugu erineb mitmel tasandil. Ehk ongi see trots väljastpoolt seatud ühtlustava lihtsustuse vastu, et kipume eeskujusid otsima ikka kuskilt kaugemalt ja kohalikke kalduvusi käsitlema ainult oma riigi piires, omavahelist eluolu vaid sportlikus ja lihtsustavas võtmes võrreldes.
Ärevad ajad ühendavad ja ärgitavad väliste määratluste kõrval ka iseennast oma identiteeti mõtestama ja avastama—selleks, et meid kannaks ja koondaks hirmu asemel rõõm, nauding ja uudishimu.
Avarus, hägusad piirid, ebamäärased lõpud ja algused – Baltimaade olustiku võlu ei ole lihtne tabada. Aga nagu ütlevad Reinis Salinsi sõnutsi lätlased: „Katram savs stūrītis“ („Igaühel on oma nurgake“).
Oma kogemustest paekivi kasutamisel räägivad arhitekt Johan Tali, maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg, arhitekt Siiri Vallner, projektijuht Priit Õunpuu ja sisearhitekt Hanna Karits.
Paekivi on tänu oma laiale levikule ja pikale kasutustraditsioonile Eesti ehitus- ja arhitektuuriajaloos keskne tegelane. Paekivi sümboolne roll eesti ruumikultuuris tugevnes jõuliselt aga alles taasiseseisvumisele eelnenud ja järgnenud kümnendil. Carl- Dag Lige ajab jälgi, kuidas on erinevatel aegadel paekivi kasutanud nii kiviraidurid, arhitektid, geoloogid kui diskursusi ehitavad ajaloolased.
Kas arhitektuuri ja geosfääri suhet saaks ümber mõtestada? Kas peale ekstraheerimise ja kohandamise oleks võimalik leida viise koostööks geosfääri liikumiste ja tsüklitega? Galaad Van Daele kirjutab Bagni San Filippost, kus on võimalik kogeda mitte-alati-nii-väga-aeglasi biokeemilisi protsesse, mille vältel kivi tekib. Vaatlused ja näited geoloogiliste protsessidega suhestuvast disain-mõtlemisest kutsuvad mõtlema sellele, et ehk saaksid geoloogilised elemendid õpetada üht koma teist aeglustumisest ka kiire-tempolisele ehitusvaldkonnale.
Õhk ja selle koostis puudutavad kõiki ruumivaldkondi nii mikro- kui ka makrotasandil. Õhuvoolude kontrollimise viisides avaldub arhitektuuri suhe end ümbritseva keskkonnaga. Selles numbris küsime: kuidas su maja hingab?
2024. aasta parimaid hooneid, maastikke ja arhitektuurialast tegevust tunnustati 23. jaanuaril Rüütelkonna hoones toimunud arhitektuuripreemiate tseremoonial. MAJA artiklipreemia pälvis Mattias Malk artikliga „Milleks uurida Rail Balticut?“
Artiklipreemia eesmärk on tunnustada MAJAs ilmunud ruumiloome valdkonna parimaid artikleid, tunnustades nii kriitikat, esseistikat kui ka valdkonna piire avardavat uurimistööd. 2024. aasta artiklipreemia nominendid ja laureaadi valis kunstikriitik ja kuraator Aleksander Metsamärt.
Inimkond on muutmas planeeti enda majandussüsteemi teenindavaks taristuprojektiks. Maastikuarhitekt Hannes Aava vaatleb selle arengu peegeldusi kriitilises teoorias ja arutleb, mida peaksime tegema, et inimkonna metabolismist ei saaks metastaas.
Igasugune uus tehniline taristu tuleks kavandada nii, et see toimiks ühtlasi sotsiaalse taristuna, kirjutab Mattias Malk.
Ingrid Ruudi kirjutab arhitektide suhtest ajaga ning erinevatest viisidest, kuidas kõrges eas arhitektid oma tegevust ajalukku jäädvustavad.
Kui mõni ehitustehnoloogia või -materjal jääb pikemaks ajaks kõrvale, tekib tahes-tahtmata mulje, et see ongi olemuslikult iganenud. 21. sajandile on tüüpiline võimetus kujutada ette praegusest erinevat tulevikku ja nii on valdavaks paekivikasutuseks selle õhkimine killustikuks, et täita maad ja segada betooni.
Sisearhitekt ja õppejõud Malle Jürgenson soris meie toimetuse palvel sahtlites ja vanades märkmetes ning leidis 2020- 2021 kirjutatud kirja sõbrale Belgiast, koos lühikese päevikusissekandega enda kodumaja värskelt soojustatud seintes toimuvast.
Toimetaja Valik
Sellest majast õhkub armastust. Kunstiakadeemia uus hoone Kalamaja serval Tallinnas on väga hoolikalt läbi mõeldud arhitektuuriga ning annab Eesti tuntuima kunstikõrgkooli edasisele tegevusele positiivse tõuke.
Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla on pärast Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetamist 2008. aastal töötanud praktiseerivate arhitektidena. Alates 2014. aastast on nad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kursuseprojekti juhendajad. Nende 2011. aastal asutatud büroos KUU arhitektid on tegevad ka Johannes Aasmäe, Eik Hermann, Liis Juuse, Kristo Põlluaas, Kristjan Reidi.
Küsis Eik Hermann.
Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Küsis Mirko Traks.
Arvo Pärdile pühendatud keskus on laetud paljude erinevate ootustega, mis seab arhitektuurile kõrged nõudmised. Õnnestunud ruum on lisaks konkreetsete võimaluste pakkumisele ka abstraktne masin, vahend mõtlemaks inimese vahekorra üle millegi üldisemaga.
Arhitektuuris on vist nii, et ainus garantii kõrge kvaliteedi tekkimiseks on pühendumus, läbitöötatus ja täpsus. Tomomi Hayashi ja Hanno Grossschmidt ajavad oma asja tasakaalukal moel, professionaalselt ja pühendunult. Ja nende arhitektuur räägib nende eest.
Intervjueeris Kalle Komissarov.
Aastate jooksul on Veronika tähelepanu keskpunkt liikunud aina enam arhitektuuri loomiselt arhitektuuri võimaldamisele. EKA arhitektuuriteaduskonna teadustöö juhina on ta tegelenud arhitektuurihariduse arendamisega, arhitektuuri- ja disaininõunikuna on vaadelnud ruumivaldkonda juba kogu riigi perspektiivist.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Enam loetud
Kas Rannamõisa leinamaja muutumise tavandimajaks põhjustas autor arhitektuuri kaudu või tellija hoone kasutusprogrammi kaudu? Mida näitab selline juhtum meie surmakultuuri ja sellega seotud arhitektuuri arengu kohta?
Iga ümberkujundus, -nimetamine ja nihutamine, eriti kesklinnas, viitab alati valikutele ja otsustele, millel on laiem ideoloogiline mõõde. 13. septembril 2018 avati Tallinnas uue kujundusega Tammsaare park, mille ümberehitus oli kestnud üle aasta.
Ilmunud on Maja uus number, mis on pühendatud Eesti Sisearhitektide Liidu 30. juubelile
Vana ja uus saun on raamistatud ühte mängu - nad panevad märkama arhetüüpset talumaastikku ning mõtlema meie suhte üle maakoduga.
Olla olemas tähendab tänapäeval olla ühendatud. Elektri-, sooja-, teede- ja tänavavõrk, internetiühendus ja veevarustus – kõigist neist ristuvatest, osati kattuvatest võrgustikest on saanud justkui inimeste põhiõigus. Seni, kuni need võrgud hästi toimivad, jääb neist sõltuvus märkamatuks – harva peatume, et teadvustada energiat, mis jõuab üle taevalaotuse, maa- ja merealuste trasside ning seinasiseste juhtmete kaudu miljonitesse seadmetesse. Kui aga miski võrgustiku toimimist häirib, olgu selleks türanliku naaberriigi sõjaline rünnak, hindade järsk kallinemine või katastroofilised ilmaolud, avaldub nende struktuuride poliitiline, majanduslik, eetiline ja tihti ka ruumiline mõõde.
Tartu linnaarhitekt ja ruumiloomeosakonna juht Tõnis Arjus kirjutab Tartu linna uuest ambitsioonikast veebirakendusest, mis arvestab parkimiskohti tegeliku vajaduse järgi.
Sellest majast õhkub armastust. Kunstiakadeemia uus hoone Kalamaja serval Tallinnas on väga hoolikalt läbi mõeldud arhitektuuriga ning annab Eesti tuntuima kunstikõrgkooli edasisele tegevusele positiivse tõuke.
