Õhk ja selle koostis puudutavad kõiki ruumivaldkondi nii mikro- kui ka makrotasandil. Õhuvoolude kontrollimise viisides avaldub arhitektuuri suhe end ümbritseva keskkonnaga. Selles numbris küsime: kuidas su maja hingab?
2024. aasta parimaid hooneid, maastikke ja arhitektuurialast tegevust tunnustati 23. jaanuaril Rüütelkonna hoones toimunud arhitektuuripreemiate tseremoonial. MAJA artiklipreemia pälvis Mattias Malk artikliga „Milleks uurida Rail Balticut?“
Artiklipreemia eesmärk on tunnustada MAJAs ilmunud ruumiloome valdkonna parimaid artikleid, tunnustades nii kriitikat, esseistikat kui ka valdkonna piire avardavat uurimistööd. 2024. aasta artiklipreemia nominendid ja laureaadi valis kunstikriitik ja kuraator Aleksander Metsamärt.
Hiiumaa valla arhitekt Kaire Nõmm heidab pilgu sellele, kuidas võiks elu välja näha ühel meie suursaartest.
Olla olemas tähendab tänapäeval olla ühendatud. Elektri-, sooja-, teede- ja tänavavõrk, internetiühendus ja veevarustus – kõigist neist ristuvatest, osati kattuvatest võrgustikest on saanud justkui inimeste põhiõigus. Seni, kuni need võrgud hästi toimivad, jääb neist sõltuvus märkamatuks – harva peatume, et teadvustada energiat, mis jõuab üle taevalaotuse, maa- ja merealuste trasside ning seinasiseste juhtmete kaudu miljonitesse seadmetesse. Kui aga miski võrgustiku toimimist häirib, olgu selleks türanliku naaberriigi sõjaline rünnak, hindade järsk kallinemine või katastroofilised ilmaolud, avaldub nende struktuuride poliitiline, majanduslik, eetiline ja tihti ka ruumiline mõõde.
Elo Kiivet vaatab tagasi 2006–2007 Tartus Tulbi ja Veeriku tänavate vahelisel alal Pluss Arhitektide projekti järgi valminud elamukvartalile, mis illustreerib oma ajastu eesrindliku näitena hästi seda, et omavalitsused olid saanud tugevamaks ja arhitektuurivõistluse kasutamine muudetud Tartu linnavalitsuses linnaplaneerimise osaks.
Üks sõpruskond Vilniuses tuli kokku ja omandas Nõukogude-aegse tehasehoone ülemise korruse. Hiljem arendasid nad selle ühistegevuslikult oma kodudeks. Arhitekt Mantas Peteraitis usub, et arvestatavat osa eluasemetest meie linnades tuleks luua just sellisel viisil, sest see ei parandaks mitte üksnes arhitektuuri kvaliteeti, vaid ka inimeste üldisemat elukvaliteeti. Laura Linsi uurib, kuidas see projekt sündis ning kas selle arhitektuurilahendus joonistub välja Vilniuse ülejäänud elamuarendustest.
Viimasel aastakümnel on mitmes Euroopa riigis, eesotsas Saksamaa, Šveitsi ja Suurbritanniaga, hoo sisse saanud mittetulunduslike eluasemete arendused. Kas kooperatiivne arendamine ja omandivorm võiks hästi mõjuda ka Eesti eluasemefondile? Sellega kaasnevatest ruumilistest võimalustest, sh uutest põnevatest ja paindlikest tüpoloogiatest, kirjutavad Eneli Kleemann ja Helena Rummo. Juhtumiuuringutena vaatlevad nad Mehr als Wohneni kvartalit Zürichis ja La Borda kooperatiivi Barcelonas.
Renoveerimismaratonil on oluline arutleda selle üle, millist käsitlust ja lisandväärtusi saaks pakkuda olemasolev ruum, et avalduks selle täielik potentsiaal ja et see suhestuks hästi tänapäevase kasutajaga. Diana Drobot koos Päär-Joonap Keedusega heidavad pilgu juba 2010. aastal alanud renoveerimistöödele Rakveres Seminari tänaval ja järeldab, et ehkki ühe stiili ja mõõdupuu järgi rekonstrueeritud elamutest võib kujuneda naabruskond, ei taga see sidusat, kasutajaid toetavat hoonetevahelist ruumi. Ta kirjutab arhitektuurse terviku võimendamise võimalusest renoveerimismaratonil.
Seni on Eestis elamute renoveerimine olnud valdavalt ühe maja põhine, kuid järjest enam levib naabruskonnapõhise renoveerimise idee. Lisaks hoonete tehnilisele moderniseerimisele on naabruskonnapõhise renoveerimise puhul võimalik leida hoonetele ka arhitektuurilahendusi, mis seovad piirkonna tervikuks paremini, kui seda saaks teha iga hoonet eraldi renoveerides. Kui seni on elamute renoveerimist kavandanud pigem insenerid, siis naabruskonnapõhisel renoveerimisel on vaja kaasata ka arhitektid ja maastikuarhitektid, kes saavad anda panuse nii elamu arhitektuursesse kujundamisesse kui ka leida hoonetevahelisele ruumile uut lisandväärtust.
Arhitektuuri ja ruumiloomepraktika feministlik teooria saab toetada hädavajalikku pööret, et murda lahti ülalt alla suunatud masselamute mudelist, mis taastoodab turustatud korteriplaane. Tänapäeval on (Taani) tüüpiline koduinterjöör nii jäik, et seal saab õigupoolest ainult ühel kindlal viisil elada. See osutub aga probleemiks mitmekesises ühiskonnas, mis hõlmab erinevaid kultuure ja elustiile, ning võib halvata elanike identiteedi- ja kuuluvusvajaduse. Taani arhitekt Mette Johanne Hübschmann analüüsib läbi näidete tuumperele suunatud korteriplaani mõjulepääsemist ning tänapäevaseid katsetusi suurema paindlikkuse suunas.
Eluasemepoliitika puhul räägime millestki, mis on meile kõigile kallis ja südamelähedane – meie igaühe kodust. Käes on õige hetk revisjoniks ja vaatamaks, kuhu oleme praeguseks jõudnud ja mis on olnud peamised puudused ja takistused, aga ka kasutamata võimalused eluasemevaldkonna arendamisel taasiseseisvunud Eestis. Kirjutab Veronika Valk-Siska
Toimetaja Valik
Sellest majast õhkub armastust. Kunstiakadeemia uus hoone Kalamaja serval Tallinnas on väga hoolikalt läbi mõeldud arhitektuuriga ning annab Eesti tuntuima kunstikõrgkooli edasisele tegevusele positiivse tõuke.
Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla on pärast Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetamist 2008. aastal töötanud praktiseerivate arhitektidena. Alates 2014. aastast on nad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kursuseprojekti juhendajad. Nende 2011. aastal asutatud büroos KUU arhitektid on tegevad ka Johannes Aasmäe, Eik Hermann, Liis Juuse, Kristo Põlluaas, Kristjan Reidi.
Küsis Eik Hermann.
Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Küsis Mirko Traks.
Arvo Pärdile pühendatud keskus on laetud paljude erinevate ootustega, mis seab arhitektuurile kõrged nõudmised. Õnnestunud ruum on lisaks konkreetsete võimaluste pakkumisele ka abstraktne masin, vahend mõtlemaks inimese vahekorra üle millegi üldisemaga.
Arhitektuuris on vist nii, et ainus garantii kõrge kvaliteedi tekkimiseks on pühendumus, läbitöötatus ja täpsus. Tomomi Hayashi ja Hanno Grossschmidt ajavad oma asja tasakaalukal moel, professionaalselt ja pühendunult. Ja nende arhitektuur räägib nende eest.
Intervjueeris Kalle Komissarov.
Aastate jooksul on Veronika tähelepanu keskpunkt liikunud aina enam arhitektuuri loomiselt arhitektuuri võimaldamisele. EKA arhitektuuriteaduskonna teadustöö juhina on ta tegelenud arhitektuurihariduse arendamisega, arhitektuuri- ja disaininõunikuna on vaadelnud ruumivaldkonda juba kogu riigi perspektiivist.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Enam loetud
Mõeldes läbi kivi, avaneb värske pilk ehituskultuurile (ja selle puudumisele), kohaliku ehitusmaterjali olemasolule ja selle kasutamata (majanduslikule) võimalusele ning lõpuks ka päriselt pikaks ajaks ehitamisele.
Disainist kui teenusest mõtlemine tähendab kasutaja ja tema vajaduste tähtsustamist. Üha levinumaks muutuv kasutajakeskne mõtteviis mõjutab ka ruumiloome protsesse. Ave Habakuk Elava Tänava liikumisest kirjutab sellest, kuidas mõelda tänavast kui teenusest.
Arvo Pärdile pühendatud keskus on laetud paljude erinevate ootustega, mis seab arhitektuurile kõrged nõudmised. Õnnestunud ruum on lisaks konkreetsete võimaluste pakkumisele ka abstraktne masin, vahend mõtlemaks inimese vahekorra üle millegi üldisemaga.
Siiri Vallner on suure töövõimega, keskkonna suhtes tundlik ja tähelepanelik arhitekt, kelle töid iseloomustab lisaks ratsionaalsus ja konteptsuaalsus. Koos oma meeskonnaga on ta praegu kujundamas nii Tallinna peatänavat kui ka mereäärse linnaruumi visiooni, mis on viimase aja olulisemaid linnaplaneerimisalaseid ettevõtmisi.
Tartusse koondunud maastikuarhitektide kolmik esindab uut isepäist põlvkonda, kes usaldavad looduse iseorganiseerumise võimet ja lubavad, et nende koostöö kestab, kuni kogu Eesti on kaetud kvaliteetse avaliku võsaga.
Intervjueeris Katrin Koov.
Usun, et nii mõnigi lugeja kujutab saari vaimusilmas ette rullikeeratud rannajoonena, sest ega saartel sageli ju suurt muud peale lainete vahu ja linnukisa polegi. Eesti saared küll tasapisi kasvavad, kuid meil on endiselt väga palju väikesaari – rahusid, karisid, laide –, samal ajal kui saari, kus aasta ringi elataks, mitte eriti.
Ringmaja projektiga korraldatakse jäätmete liigiti kogumist, ent selle laiem eesmärk on ühiskonna harimisele keskendudes destigmatiseerida kordus- ja taaskasutuskultuuri.
