Artiklipreemia eesmärk on tunnustada MAJAs ilmunud ruumiloome valdkonna parimaid artikleid, tunnustades nii kriitikat, esseistikat kui ka valdkonna piire avardavat uurimistööd. 2024. aasta artiklipreemia nominendid ja laureaadi valis kunstikriitik ja kuraator Aleksander Metsamärt.
Läänemere laiaulatusliku valgala piirkonnas elab üle 85 miljoni inimese. Mereäärsetele rahvastele on Läänemeri olnud ajalooliselt oluline majanduslik, poliitiline ja kultuuriline ressurss, kuid ka maastiku, sh kultuurmaastiku, ja eneseteadvuse kujundaja. Ent inimese side ümbritseva keskkonnaga on hääbumas. Üks keskkonnaprobleemide leevendamise viise võiks peituda arhitektuuris, mis inimeste suhet ümbritseva keskkonnaga taas lähendab.
Arhitekt Musta projekteeritud Kärdla põhikoolis Hiiumaal pole õuevahetund ideoloogiline ponnistus, vaid lihtsalt üks tavaline ja loomulik mõte. Nii kirjutab Kadri Klementi põhikooli uuest majast. Kobaratesse paigutatud klasside vahele jääb ruumi õppimiseks, õpetamiseks, lõõgastumiseks ja mitmekülgseks liikumiseks – ainult läbiliikumiseks kõlbavat koridori peaaegu et polegi.
Arhitektuuri ja ruumiloomepraktika feministlik teooria saab toetada hädavajalikku pööret, et murda lahti ülalt alla suunatud masselamute mudelist, mis taastoodab turustatud korteriplaane. Tänapäeval on (Taani) tüüpiline koduinterjöör nii jäik, et seal saab õigupoolest ainult ühel kindlal viisil elada. See osutub aga probleemiks mitmekesises ühiskonnas, mis hõlmab erinevaid kultuure ja elustiile, ning võib halvata elanike identiteedi- ja kuuluvusvajaduse. Taani arhitekt Mette Johanne Hübschmann analüüsib läbi näidete tuumperele suunatud korteriplaani mõjulepääsemist ning tänapäevaseid katsetusi suurema paindlikkuse suunas.
Eluasemepoliitika puhul räägime millestki, mis on meile kõigile kallis ja südamelähedane – meie igaühe kodust. Käes on õige hetk revisjoniks ja vaatamaks, kuhu oleme praeguseks jõudnud ja mis on olnud peamised puudused ja takistused, aga ka kasutamata võimalused eluasemevaldkonna arendamisel taasiseseisvunud Eestis. Kirjutab Veronika Valk-Siska
Miks ei võiks meil selle asemel, et elame üheainsas paigas, üritades oma elu sinna koondada, olla üle Pariisi laiali puistatuna viis või kuus tuba? Ma läheksin magama Denfert’is, kirjutaksin Voltaire’i väljakul, kuulaksin muusikat Clichy väljakul, armatseksin Poterne de Peupliers’s, einestaksin Tombe–Issore’i tänaval, loeksin Monceau’ pargi lähistel jne.
Vananemine on siiski ka miski, milleks enamik inimesi vähem või rohkem teadvustatult valmistub, kõige harilikumas ning riiklikult soositud vormis raha pensionifondi kogudes. Kas avame Pandora laeka, kui küsime, kuidas ja kas mõjutavad need kõige levinumad investeerimisfondid keskkonna ja ühiskonna arenguid praegu ja lähitulevikus?
Hoone kasutusea täitumine ei tähenda, et hoone on end ammendanud, kirjutavad Simo Ilomets ja Anni Martin. Eesti vananeva elamufondi renoveerimises ja ehitusmaterjalide taaskasutamises näevad nad nii tehnilist kui ka loomingulist väljakutset, kus arhitektide osalus on hädavajalik.
Taristu on oma olemuselt ruumiline, kuid milline roll on arhitektuuril ja arhitektidel selles läbipõimunud võrgustike võsas? Ootame kuni 200-sõnalisi ettepanekuid kaastöödeks.
Eestis on viimase kümne aasta jooksul jõudsalt kasvanud väikelaevade hulk, kuid merenduse arengut piirab sadamakohtade defitsiit. Harilikult on siin sadamaid käsitletud kui pelgalt insenertehnilisi vesiehitisi, mistõttu pole tähelepanu pööratud kasutaja vajaduste sõnastamisele ega kasutajakogemuse disainimisele. Arhitekt Indrek Allmann kirjutab terviklike lahendustena ehitatud väikesadamatest, mis vaatavad näoga mere poole – kus mere poolt tulijate ja selle poole minejate vajadused mõjutavad jõuliselt ka planeeringut maismaal.
„Keegi vallast“ küsis poe ees arhitekt Johan Talilt: „Millisena teie saart tulevikus näete?“ Meie saarte numbris kirjutab ta millisekundite vältel peast läbi käinud mõtetest: kitsedest tagaaias, mastaapsetest tuuleparkidest, utoopilistest vabakaubandustsoonidest, sildadest ja sadamatest, möödanikust ja mädanikust, nostalgiast ja kuuluvustundest, piiritust üleilmsest linnastumisest ja ületamatust mõttelisest merepiirist.
Rügeni saarelt pärit arhitekt Susanne Brorson keskendub Läänemere rahvaarhitektuuri uurimisele ja õpitu rakendamisele tänapäevases arhitektuuris.
Toimetaja Valik
Sellest majast õhkub armastust. Kunstiakadeemia uus hoone Kalamaja serval Tallinnas on väga hoolikalt läbi mõeldud arhitektuuriga ning annab Eesti tuntuima kunstikõrgkooli edasisele tegevusele positiivse tõuke.
Joel Kopli, Koit Ojaliiv ja Juhan Rohtla on pärast Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala lõpetamist 2008. aastal töötanud praktiseerivate arhitektidena. Alates 2014. aastast on nad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kursuseprojekti juhendajad. Nende 2011. aastal asutatud büroos KUU arhitektid on tegevad ka Johannes Aasmäe, Eik Hermann, Liis Juuse, Kristo Põlluaas, Kristjan Reidi.
Küsis Eik Hermann.
Spektermõtlemine on ta vabastanud kammitsevast must-valgest maailmanägemisest: pooltoonides triivimine võimaldab vabalt valida neid teemasid, mis käivitavad. Alustatu tuleb lõpuni viia; seda hõlbustab süvenemine kui peamine töömeetod, mis väljapoole tundub petlikult kaootiline.
Küsis Mirko Traks.
Arvo Pärdile pühendatud keskus on laetud paljude erinevate ootustega, mis seab arhitektuurile kõrged nõudmised. Õnnestunud ruum on lisaks konkreetsete võimaluste pakkumisele ka abstraktne masin, vahend mõtlemaks inimese vahekorra üle millegi üldisemaga.
Arhitektuuris on vist nii, et ainus garantii kõrge kvaliteedi tekkimiseks on pühendumus, läbitöötatus ja täpsus. Tomomi Hayashi ja Hanno Grossschmidt ajavad oma asja tasakaalukal moel, professionaalselt ja pühendunult. Ja nende arhitektuur räägib nende eest.
Intervjueeris Kalle Komissarov.
Aastate jooksul on Veronika tähelepanu keskpunkt liikunud aina enam arhitektuuri loomiselt arhitektuuri võimaldamisele. EKA arhitektuuriteaduskonna teadustöö juhina on ta tegelenud arhitektuurihariduse arendamisega, arhitektuuri- ja disaininõunikuna on vaadelnud ruumivaldkonda juba kogu riigi perspektiivist.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Enam loetud
Kodu ja kinnisvara on ühe ruumi erinevad, kuid ka ristuvad tasandid.
Räägime Eesti eluasemepoliitikast ja
kaasaegsete korteriplaanide paindlikkusest. Küsime, kas kooperatiivne arendamine võiks
Eesti eluasemefondile hästi mõjuda?
Vaatleme ka üürimaja Imaveres,
elamukvartalit Tartus ja kortermajade naabruskonnapõhist renoveerimist Rakveres.
Number on müügil Apollos, samuti R-kioskites, Selverite, Prismade jt ajakirjariiulitel.
Kuidas aitab ruumiline pärand tulla toime nüüdisaegsete väljakutsetega? Keskkond, kus on säilinud mitmest ajastust pärit arhitektuuri ja muid elemente, on inimese jaoks hubasem kui ühekorraga ehitatud keskkond.
Käesoleva projekti arhitektuurseks kirjelduseks on kõige mõttekam vaadelda asutust kui materjalide voo, akumulatsiooni ja taaskasutusena. Säärane hajutatud või isegi autorluseta ning eelkõige materiaalne vaatepunkt pakub mõtteainet hoopis ruumilise esteetika üle, mis nähtavalt ja kogetavalt pakub meeleliselt ja kehaliselt vabastavat meeleolu.
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Hoone kasutusea täitumine ei tähenda, et hoone on end ammendanud, kirjutavad Simo Ilomets ja Anni Martin. Eesti vananeva elamufondi renoveerimises ja ehitusmaterjalide taaskasutamises näevad nad nii tehnilist kui ka loomingulist väljakutset, kus arhitektide osalus on hädavajalik.
Suures neoliberalistlikus peapöörituses tormasid inimesed võtma laenu, et osta betoonist kortereid ning tagatise saamiseks müüdi väga paljud tagastatud suguvõsa põlistalud, maad ja metsad. Siiani on taluarhitektuuri vaadeldud peamiselt nostalgilise pilguga ning vanade majade taastamist vahel lausa mõistetud kui romantilist minevikuihalust. Uues globaalses situatsioonis kannavad aga vanad käsitööna valminud puit- ja kivihooned uut tähendust, mis siiani ei ole ülearu palju tähelepanu saanud. Mida on nüüdisajal õppida rehielamu arhitektuurist?
